Kas Eestis pole häid naisluuletajaid? Aga naisnäitlejaid ja naisteadlasi? On küll, aga probleem tuleb ikka püsti panna!

Kultuur, Varia,
©Scanpix
Naised laval (Berliini draamafestival).

Ilmselt ajendatuna hiljutisest naistepäevast võttis kultuurileht „Sirp“ vaatluse alla feministlikus vaates naisterahva osa kultuuriruumis: ühes artiklis muretseti selle üle, miks naisluuletajaid pole auhindamistel enam märgatud, mõni lehekülg hiljem, miks naised ei saa laval olulisi rolle ning lõpuks, milline on naise koht teaduses.

Pille-Riin Larm tsiteeris Kristjan-Jaak Petersoni ning küsis kas naised ei oska enam luuletada. „Muidugi oskavad. Me lihtsalt ei kohta neid kuigivõrd Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule kategooria aastaauhindade laureaatide seas,“ kirjutas ta, leides nimekirja vaadates, et 29 auhinnast on läinud meestele koguni 22 ja naissoost autoritele ainult 7.

Ta jätkab: „Kuidas nii? Kas tõesti on õigus Kristian Jaak Petersonil, kes kirjutas 1818. aastal, et „härgadel on sarved, kabjad hoostellagi, jänesella jalad, karulla on hambad, ujumas on kala, lendmas linnukene, meestella on mõistus“, naistel aga ainult „ilu mõõga ase­mella“?“

Probleemi püstitus on muidugi kunstlik. Selle artikli autor ise ka osutab samas, et Eesti Kultuurkapitali peapreemia läks kirjanduse vallas naissoost autorile (Katrin Väli), ja meenutab, et mullune Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikohta jagasid suisa kaks naist – Juta Kivimägi ja Loone Otsa.

Naised andsid tooni ka Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel.

Nii, et kogu artikkel stiilis „miks naised preemiaid ei saa“, lõppes pika loeteluga, mis selle küsimuse hoopis ümber lükkavad.

Edasi tuleb mitte vähem äraspidine lugu sellest, kas naise koht on laval või lava taga, kus samamoodi üritatakse lahtisest uksest sisse murda, püstitades alguses probleemi, kuid jõudes lõpuks sinna, et probleemi polegi.

„Arusaam meeste ja naiste võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe ühtlasi tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle,“ kirjutab artikli autor Hedi-Liis Toome.

Ta lisab: „„2021 oli teatris naiste aasta,“ ütleb Valle-Sten Maiste eelmist aastat kokkuvõtvas „Teatrivahi“ saates. Eero Epner kirjutab Sirbi „Uue teatri“ sarjas ilmunud artiklis „Noored naised“, et korraga on tekkinud Eesti teatrisse noorte naiste agentsus, seda eelkõige etenduskunstnike kaudu. Kaja Kann lisab: „see, et naised on laval, ongi enesestmõistetav, kuna statistikaameti andmetel moodustavad naised poole rahvastikust.““

Ometi on midagi ikka viltu? Ometi ei suudeta kunstist rääkida ilma „naisküsimuseta“ või „soolise aspektita“.

„Arusaam võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle. Vaatamata näilisele võrdsusele on otsustajate seas (loomingulised juhid, lavastajad, näitekirjanikud, kelle teosed lavale jõuavad) eelkõige mehed. Meie teatrite kunstilised juhid on suures osas mehed, kusjuures ka erateatrites. Riigiteatrite peanäitejuhtide kohad taasiseseisvunud Eestis ongi olnud vaid meeste pärusmaa,“ kirjutab autor.

Ta jõuab järeldusele: „Kui mõelda, et tüüpilise teatripubliku moodustavad keskealised, kõrgharitud naised, siis olemegi olukorras, kus keskealised mehed (ja nende valitud lavastajad) teevad teatrit keskealistele naistele. Võib-olla sellepärast tegeletakse laval just „üldinimlike teemadega“, mille kehastamiseks sobivad millegipärast meestegelased.“

Kõlavad sellised märksõnad nagu „klaaslagi“, „kvoodid“ ja „meesotsustajad“.

Kolmandas artiklis käsitlevad Ester Oras ja Maaja Vadi teadusmaailma soolise mitmekesisuse võlu ja valu juhtimise vaatenurgast ja jõuavad järeldusele, et naisjuhtide võimestamisel ja naiste positsioonide parandamisel on veel palju teha.

Positiivsena tuuakse välja, et et Eestis on peamistes teaduspoliitika kogudes naiste osakaal 2022. aastaks kasvanud 25–32%-ni, olles enne seda 7–11%. Järgmises lõigus jõutakse kohe aga palgalõhe juurde.

Maaja Vadi tõdeb samas: „Tõtt öelda olen minagi arvanud, et naiste vähematest võimalustest rääkimine on pisut moeasi. Teadmiste tõttu olen pidanud seda arusaama revideerima. Suurt rolli mängivad teadusuuringud, mis näitavad, et võimaluste erinevused võivad olla märkimisväärsed.“ Sellele järgnevad mahukad näited.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused