“Kunstnik ja pervert” DocPointil kinos Sõprus – “uusnormaalne” katse perverssused kunstiks kujundada

Kui mujal perverssusi ei näe, siis kinos Sõprus kindlasti.

Kinol Sõprus ja festivalil DocPoint on taas midagi pervertidele pakkuda – ja kindlasti arvavad vasakliberaalid, et see on (filmi-)kunst.

Delfi avaldas filmiarvustuse “Natsidest vanemate feministist poja ja kehapositiivsuse eestkõneleja harmooniline BDSM-suhe” – jutt on filmist “Kunstnik ja pervert,” mis linastub DocPointi festivalil. Muide, just sellest filmist rääkis Riigikogu kõnetoolist ka saadik Peeter Ernits, kui ta käsitles riigi toetust “euroopalike väärtuste” maaletoojatele.

Filmi kirjeldus kõlab nii: “Natsidest vanemate laps, vaadetelt vasakpoolne feminist, ja BDSM (bondage sadomasochism ehk sadomasomängud), suhte domineeriv pool. Mollema on paranev alkohoolik, näitleja, kehapositiivsuse aktivist, feminist, alluja. Nende suhe on domineerija ja alluja suhe. /…/ …karikatuursevõitu vaade suure kõhukesega helilooja ja mustanahalise ümara naise võimunängudest…”

Ühte filmi on kokku segatud tohutu hulk ideoloogiat, sellega koos perverssusi (vabandust, “euroopalikke väärtusi”) ja esteetika piiridest väljumist, mida ilmestavad mehe “vürtsiks korralikult natsionaalsotsialistlikku ajupesu”, ja millega kaasneb tema ema nördimus oma “aarialikult blondi poja rassipuhtuse rikkumise aktist”. Mollena aga on seejuures võimukas ja eneseteadlik naine, kes ei lase ennast soo või rassi tõttu alla suruda, vaid on teadlikult alluja. Kõik see võetakse kokku täiskasvanute mänguna, kelle ihad kellelegi liiga ei tee.

Nojah, muljetavaldav tõesti, kui palju on filmi tegijad suutnud ühte linateosesse puhast saasta kokku panna ja seda nüüd kunstina kujutada. Selline elu on kahtlemata olemas, kuid ei ole vähimalgi määral väärt seda, et vaataja silme ette tuua – sadomaso jäägugi magamistoa seinte vahele, kui keegi seda just naudib. Selle koht ei ole kinoekraanil!

Mis on siis filminäitajate eesmärk? Sugugi mitte selle näitamine, kuidas oma “seksuaalsete eelistustega rahu sõlmida, isiksustena vabaneda ning ennast ja teineteist nautida”, nagu arvustus üritab seda pähekallatavat sousti kirjeldada. Filmi eesmärk on vaatajale perverssusi tutvustada, teda kõige sellega harjutada ja lõpuks ebanormaalset normaalsena võtma õpetada. Perverssused, nagu sadomaso, on lahedad – just nii tahabki film öelda!

Punkti paneb filmile see, et osa kaadreid olevat filmitud pärast Donald Trumpi võimuletulekut ja see on toodud ka stsenaariumi – “George masendus on kõikehõlmav. Austria ja kunagise natsirežiimi eest USA vabasse õhkkonda kolinud mehe jaoks tähendab see, et ajaloost ei ole õpitud,” kirjutab arvustuses Keiu Virro.

Siit loeb välja küll teistsuguse momendi – pervertidele on konservatiivse Donald Trumpi võimuletulek mingil moel ohtlik. Vaevalt, et president nende magamistuppa poeb, aga nemad ei saa paraku sealt väljuda ja kõigile oma kõikvõimalikest äärmustest kubisevat suhet demonstreerida.

Kino Sõprus tundub olevat saanud sellise “alternatiivporno” templiks ja pole ime, kui see lülitatakse ka “Klassiga kinno” programmi – las aga noored õpivad “reaalset elu”. Kõige selle taustal jääb üle küsida – miks üldse algatati mingi kohtuasi Kaur Kenderi vastu (mis lõppes pealegi õigeksmõistmisega), kui perverssused on “uued normaalsused”? Mis vahet on “Untitled 12” väidetava lapsporno ning “Kunstnik ja pervert” ebanormaalsuste vahel – kui sadomaso muutub normaalsuseks, siis palju aega läheb, et ka pedofiilia vastuvõetavaks tunnistatakse?

Allikas: Delfi

Kommentaarid