Pühapäevalugemist poliitikule: võim tuleb selle juurde, kes loobub tema jahtimisest

Eesti poliitilise kultuuri(-tuse) üheks valukohaks peetakse poliitikute soovimatust võtta vastutust oma tegude eest.

Jälgides ekspeaministrite Taavi Rõivase ja Juhan Partsi ning mitmete teiste juhtpoliitikute selgitusi selle kohta, miks nad mõnda ebaõnnestunud asja just nii ja mitte teisiti tegid, torkab silma, et enamasti süüdistatakse oma vigades teisi või osundatakse “vääramatule jõule”. Vastutustunne pole Eesti poliitikute tugevaim külg.

Seetõttu oleks paslik vahendada Delfi Alkeemiast katkendit, mis pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatust “Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid”.

“Kes soovib saada võimu, peab loobuma võimu taotlemisest ja võtma enesele vastutuse. Vastutuse võtmine tähendab astumist kellegi teenistusse, olgu siis lapsevanemana või poliitikuna. Võim tuleb selle juurde, kes loobub tema jahtimisest ning hakkab tegema seda, mida peab sisimas õigeks.

Maailmas on palju ebaõiglust, mille kaotamiseks kulub suurel hulgal tööd. Kes selle tööga tõsiselt tegelema hakkab, muutub peagi ühiskonnale nii tähtsaks, et omandab mõjuvõimu. Mõjuvõimus peitub tõeline jõud.

Kui inimene on omandanud mõjuvõimu tänu ühiskonna teenimisele, on ta suhtumine võimsusesse teistsugune, kui inimesel, kes on ihaldanud võimu võimu enese pärast. Ta ei vaja seda mitte enda positsiooni kindlustamiseks, vaid see on talle vahend, mis aitab tal teisi teenida. Ta võib oma positsioonist ka igal hetkel loobuda, sest ta ei klammerdu selle külge.

Tegelikult ta tahakski võimust vabaneda niipea, kui ülesanded lubavad. Seepärast on tõeline poliitik inimene, kes ajutiselt hoolitseb kõigi ühise asja eest, mitte aga riigiteener, kelle peaeesmärgiks on enda poliitiline karjäär.”