Saksa ajakirjaniku raamat “Massimigratsioon ja seksuaalkuriteod” on karm hoiatus veel mõistuse säilitanud eurooplastele

Varia,
- Updated
Udo Konstantin Ulfkotte oli saksa ajakirjanik, Frankfurter Allgemeine Zeitungi poliitikatoimetaja aastatel 1986–2003.

Dr Udo Ulfkotte (20.01.1960 – 13.01.2017) prognoosid Kesk-Euroopa, Inglismaa, ja Skandinaavia hiiliva islamiseerumise kohta, eriti seoses ebaseaduslike rändevoogude ja sellest tuleneva katastroofilise julgeolekuolukorraga, on osutunud täiesti õigeks.

Dr Udo Ulfkotte aus raamat eestikeelse pealkirjaga “Massimigratsioon ja seksuaalkuriteod” avab vapustava intensiivsusega sallivust jõhkra sallimatusega peale suruva pseudoliberaalse ilmavaate ning erinevatest kultuuriruumidest pärit inimeste järsul segunemisel end ilmutavate ületamatute vastuolude teema.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

See on raamat mitmikmoraali õitsengust Euroopa südames, Saksamaal viimaste aastate pagulaslaine tekitatud seksuaalkuritegude pandeemia kontekstis. „…vägistamised ka – ka laste – seksuaalne kuritarvitamine on pagulaste seas eriti levinud.“

Järgnevalt mõned faktid raamatust.

Paljudes riikides on laste seksuaalne kuritarvitamine traditsiooniline kultuurikomme, näiteks Afganistani ja Pakistani regioonis. Teatavate sisserändajate gruppide vaateviisi, mis kuulutab naised ja noored tütarlapsed lindpriiks, Euroopas sageli tolereeritakse  ja aktiivselt toetatakse.

Paljud politseinikud kurdavad, et neid kohustatakse selliseid juhuseid maha vaikima. „Üha rohkem politseinikke väidab nüüd avalikult, et neid kohustatakse pagulaste kuritegevust selles valdkonnas süstemaatiliselt kinni mätsima.“

Mida brutaalsemad on need “üksikjuhtumid”, seda jõhkramalt ja hoolimatumalt vaikivad juhtivad meediakanalid need maha. Püütakse kurjategijaid iga hinna eest mõista – ning tehakse ohvrid kurjategijateks.

Selles maailmas on piirkondi, kus meeste jaoks on naiste ja laste vägistamine igapäevane tegevus, ja seda ei tohi eitada. Näiteks tunnistab Lõuna-Aafrika Vabariigis läbiviidud  arvukate uuringute põhjal iga neljas mees, et on vähemalt ühel korral mõne naise vägistanud.  Ja sugugi vähe pole neid lõuna-aafriklasi, kes regulaarselt vägistavad.

Lõuna-Aafrika Vabariik on Indiat ja Zimbabvet edestades maa, kus toimub kõige enam laste vägistamisi. Lõuna-Aafrika Vabariigi ametiühingute andmete kohaselt  vägistatakse selles riigis vähemalt iga kolme minuti järel mõni laps.

Koguni beebide vägistamine, sageli grupiviisiline, olevat osa selle riigi kultuurist ning mehed suhtuvad sellesse kui omamoodi “vaba aja harrastusse”.

Lõuna-Aafrika Vabariigis on tuntud teatav vägistamiskultuuri vorm nimega ukuthwala. See on kultuuriajalooliselt võrreldav traditsioonidega Lähis-Ida riikides, kus seks lastega hilisema abielu läbi “legitimeeritakse”, nagu see näiteks tänapäeva Türgis jälle täiesti ametlikult seaduslik on.

Inimeste seksuaalkäitumine ei ole täielikult kaasasündinud. Tabud, piirangud ja instinktide juhtimine võetakse suuremalt osalt üle ümbritsevast kultuurist, kus inimene üles kasvab. Mõnikord toob see erinevate kultuuride  ja seksuaalsete ettekujutuste kokkupõrge kaasa inetud tagajärjed.

Näiteks saatis Briti kaitseministeerium 2014. aasta lõpus enam kui 300 Liibüa kadetti, kes Suurbritannias õppusel viibisid, kibekähku tagasi nende kodumaale. Kahepoolne programm, mille kohaselt Suurbritanniasse pidi tulema veel 2000 liibüalast, tühistati lõplikult. Põhjuseks oli liibüalaste seksuaalkäitumine.

Saksakeelses ruumis on kõik see tabuteema. Seepärast on meie tegelikkuseks tere-tulemast-kultuur vägistajatele ja seksuaalkurjategijatele, kes ei suuda oma seksuaalkäitumist kontrollida. Kuni seda eitatakse, toetatakse kurjategijaid.

„Puutusin selle teemaga esimest korda kokku 1992. aastal Afganistanis. Nägin seal vanemaid mehi, kes suhtusid laste vägistamisse (eelkõige oraal- ja anaalseksi väikeste poistega) kui õhtusesse ajaviitesse ning pidasid seda sageli täiesti loomulikuks,“ kirjutab autor.

„Meie eurooplastena ei suuda seda endale ette kujutada. Me ei taha seda endale ette kujutada. Selle asemel nimetame “rassistideks“ neid, kes selle välja ütlevad,“ lisab ta.

Juba aastaid püüab ka ÜRO lastevolinik Radhika Coomaras.wamy asjatult vägistatud laste olukorrale tähelepanu juhtida.

Rikkad mehed peavad enda juures 11-16 aasta vanuseid poisse, kes naiseks riietatuna pidudel tantsivad.

Laste vastu suunatud seksuaalne vägivald on laialt levinud. Seksuaalse vägivalla ohvreid ega tunnistajaid ei kaitsta. Seetõttu värbavad Afganistani julgeolekuteenistused edaspidigi alaealisi poisse – muuhulgas ka seksuaalseks otstarbeks.

Ning mitte ainult Afganistanis, vaid ka Tadžikistanis, Turkmenistanis, Uzbekistanis, ja Pakistani loodeosas kasutatakse poisse erootiliseks meelelahutuseks ja  “poiste mängul “ on pikaajalised traditsioonid.

95% Pakistani rekkajuhtidest peab endal lõbupoissi, kes neid teekonnal olles seksuaalselt rahuldaks. Üheksa kümnest Pakistani lapsest on vähemalt ühel korral vägistatud.

Londoni Guardian teatas juba 2004. aastal, et paljusid väikesi poisse on Pakistani koraanikoolides otsekui enesestmõistetavalt seksuaalselt väärkoheldud. Ja vägistatud. Ja neid, kes ei taha end islamiõpetajatel vägistada lasta, ähvardab karistuseks happerünnak.

Lisaks on Amnesty International juba aastaid dokumentaalselt tõestanud, et politsei nabib islamistlikes riikides lapsi mingil ettekäändel kinni ja seejärel kuritarvitab neid seksuaalselt.

Ka afgaani politseinikud, keda nende Saksa ametikaaslased on ometigi välja õpetanud, vägistavad USA meediakanalite andmetel lapsi süstemaatiliselt ja regulaarselt.

Nende afgaanide käitumine pole päris kindlasti tingitud vaesusest, sest ka rikastes Pärsia lahe riikides nagu näiteks Bahrein ei vähene, vaid suureneb laste vägistamiste arv.

Kui Afganistani või Pakistani mehed peavad lasteseksi igapäevaseks tegevuseks ja peaaegu iga pakistanlasest rekkajuht endal “lõbupoissi” peab, siis ei tohiks me ka imeks panna, et sellest kultuuripiirkonnast pärit mehed, kes pagulastena meie maale tulevad, sellest aru ei saa, miks meie riigis samasuguste tegude eest kohtu ette peavad astuma.

Muuseas on sama olukord ka Pakistani naabermaal Indias. India on Lõuna AafrikaVabariigi järel lastevägistamise arvu poolest teisel kohal maailmas. India valitsuse ametlikel andmetel on 53% India lastest seksuaalselt väärkoheldud.

Kui säärased kaaskodanikud pagulastena Euroopasse tulevad, on sellel kohutavad tagajärjed. Seda on omal nahal kogenud üks naisterahvast pagulasabiline Laufenburgis (Šveits). Kui üks noor sudaanlane teda pesuköögis vägistada kavatseb, seisab teine “pagulane” seal lähedal, vaatab pealt ja naerab. Kohtu ees tehakse muuseas hoopis naine kurjategijaks ning ta peab vastama küsimusele, ega tal “äkitselt” tumedanahaliste inimestega probleeme pole”.

Paljud võivad ka kõike seda “üksikjuhtumiks” pidada. Pole ka ime, sest just seda taovadki meile pidevalt pähe meie meediakanalid.

Kui keegi selle vastuvõetavaks tunnistab ja lihtsalt kõrvale vaatab, siis teeb ta end kaassüüdlaseks. Selle raamatu jaoks uurimistööd tehes imestas autor, kui paljud valitsused on meediale survet avaldanud selleks, et teated sellest kultuurist pärit migrantide laialdaselt levinud lastevägistamisest mingil juhul avalikkuse ette ei jõuaks.

Saksa poliitikute suhtumine, kes sellise lasteseksi ees silmad sulgevad ning koguni seda kaasrahastada lubavad, on totaalselt kuritegelik.

Need kõik ei ole pelgalt “üksikjuhtumid”. Need on pusletükid ühest suuremast pildist, mis kujutab olukorda Euroopas.

Briti riiklikud institutsioonid keelduvad uurimast varjupaigataotlejate toime pandud massivägistamisi – Yorkshire lõunaosas paiknev väikelinn Rotherham on saanud tänaseks selle keeldumise sünonüümiks. Migrandid kuritarvitasid seal seksuaalselt ligikaudu 1400 tüdrukut, kellest suurem osa oli lapseeas. Arvukad kurjategijad vägistasid neid, sundisid teistes Põhja-Inglismaa linnades prostitueerima, röövisid, peksid ja ahistasid – nii väidab ametlik uurimisaruanne. Lapsi müüdi 500 briti naela eest päevas Pakistanist ja Eritreast pärit meeste rühmadele.

Näiteks ei tea autor mitte ainsatki pagulaslaagrit Lähis -Idas, kus (täpselt nagu Saksa  pagulaskodudes) lastevägistamine suureks probleemiks ei oleks.

Noorimad väikelapsed, keda praeguste andmete kohaselt Türgis on vägistatud, on vaid 9 kuud vanad.

Ka sellistes riikides nagu Süüria – nii teatavad rahvusvahelised abiorganisatsioonid – kuulub väikeste laste vägistamine täna “täiesti normaalse igapäevaelu juurde”.

Interneti statistikute andmeil võiks möödunud aastate põhjal riiginime Pakistan nimetada Pornostaniks. Sest just Pakistanist tuleb enim selliseid internetipäringuid nagu children sex, sexy child ja rape, seega pedofiiliaga seotud päringud.

Sellistes riikides nagu Liibüa, on gay silver daddies otsingumootorrites lemmikfraasiks.

Pagulased saavad araabiakeelses ajakirjas föderaalvalitsuselt “nõuandeid juhuseksiks” – seda finantseerib Saksa maksumaksja .

Lapsepilastajad satuvad kohtusse, kuid kohtunikud jätavad nad karistuseta. Poliitikud ei taha elanikkonda rahutuks muuta. Statistika kohaselt sooritavad varjupaiga taotlejad Saksamaal 770 kuritegu päevas.

Kuidas mõjub see kõik sakslastele? Mis tunne on olla sakslane, kui vähimagi kiiruseülatamise puhul karistatakse täie rauaga, sellal kui sisserännanud surmasõitjad  vabalt ringi kõnnivad ja meie üle naeravad? Kuidas tunnevad end noored tütarlapsed ja naised, kes praegusaja Saksamaal võivad kooli minna ainult politsei kaitse all, kuna sisserännanud mehed neid muidu kooliteel seksuaalselt ahistaksid või koguni vägistaksid?

See, mida meedia kodanikele tegelikkuse pähe esitab, on sageli ainult üks valede võrk. Fakt on see, et mitte iial varem ei ole Saksamaal elavail inimestel olnud rohkem võimalusi informatsooni saada. Teisest küljest aga pole neid ka iial varem kogu ajaloo vältel üheaegselt  nii paljude  infokanalite kaudu petetud.

Politseinikud ei tohi sellistest “üksikjuhtumitest”  täna enam teada anda, sest see toob kaasa lõputu kirjade vahetamise advokaatide, kohtute, ja prokuröridega, ülemuste pahameele,  ja võtab lootuse ametikõrgendusele. Seega vaadatakse kõrvale ja hoitakse iga “üksikjuhtumi” puhul sõnakuulelikult suu kinni. See on tänapäeval “normaalne”. Kui just kuriteod üle igasuguse piiri ei lähe.

See multikultuurne brutaalsus on tänapäeva Saksamaal kahjuks muutunud igapäevaseks hulluseks. Selle tagajärjed võivad igal ajal tabada igaüht meie hulgast. Praegu on see veel aja küsimus.

Kui keegi neid arenguid süstemaatiliselt dokumenteerib, naiste ja laste vägistamisi avalikult paljastab, siis ähvardab teda ennast oht vanglasse sattuda. Sest tõe väljaütlemine on tänapäeva Saksamaal paljude jaoks , kes kirjeldatud arenguid niipalju kui võimalik maskeerida püüavad, “rahva ülesässitamine”.

Möödas on ajastu, kus võis kasutada  mõisteid common sense või terve inimmõistus ja igaüks sai enam-vähem aru, mida sellega mõeldi.

Refereeris Peeter Tani

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused