Postimehe toimetaja Bretty Sarapuu on hea näide vasakliberaalse ajupesu saanud lapsreporteritest, kes on oma lugudes ühendanud ideoloogilise kallutatuse ja püstolreporteri kuulsusele lootva kõmuotsija lollused.
Paljudel on meeles Kanal 2 tibireporteri Marian Võsumets fopaa, kes EKRE tõrvikurongkäiku mustata soovides püüdis vanalinnas kinni kaks suvalist nokastanud noormeest, küsides neilt: “Noh poisid, kas jäite rongkäigust maha?”, ja lisades oma reportaaži ka mehed, kes olid pärit hoopiski Maria Kaljuste samaaegselt ürituselt.
Sama stiili jätkab ka Bretty Sarapuu oma Saksamaa-reportaažis: “AfD pooldajad leidsin lõpuks Cottbusi kesklinnas pargipingilt, vägijoogid käes. Kuigi enda sõnul läks meeste eelmise päeva pidu pikale ja seetõttu nad eile teekonda valimisjaoskonda ette ei võtnud, avaldati lootust, et võidab sinise tooniga tähistatud partei ehk AfD.”
Kui tibireporter ei suutnud AfD toetajaid kusagilt peale joomakohtade leida, siis on ta esiteks väga halb ajakirjanik, ja teiseks, olematu ajakirjanik on ta seetõttu, et ta mujalt ei otsinudki – tema eesmärgiks oligi Marian Võsumetsa kombel seostada immigratsioonivastase erakonnaga Saksamaa asotsiaalsem ühiskonnakiht. Ehk siis vanarahva moodi öeldes – siga leiab ikka pori.
Kogu lugu kõlab püüdlikust reportaaži-stiilist hoolimata väga tendentslikult, oma erapooliklikkust varjata püüdvalt ja üheülbaliselt, ning see muudab kogu loo ajakirjanduslikult tühiseks. Reporteri eesmärgiks on ilmselgelt olnud AfD mõju tegelikkusest väiksemana näitamine. Postimehel oleks aeg kaadripoliitikas rohkem professionaalsuse peale mõelda.
Aga Postimees ongi sellise lähenemise poolest tuntud-teatud: ajaleht üritab pikka aega tõestada, et Chemnitzis olevat toimunud “paremäärmuslaste” vandenõu, mitte süürlaste tapatööst alanud rahvarahutused.