Sotse paljastav raamat: vihakõnede kriminaliseerimine on esmavahend massirepressioonide algatamiseks

Sotsid soovivad algatada massirepressioone kõigi vastu, kes nendega kaasa minna ei soovi.

Uued Uudised avaldavad katkendeid riigikogu liikme Henn Põlluaasa järgmisel nädalal müügile saabuvast raamatust „Sotsid, Interrinde teine tulemine“. Alljärgnev on katkend peatükist „Sotsid ja vihakõne kriminaliseerimine“.

Sotsid on juba aastaid nõudnud karistusseadustiku muutmist, et nn. vihakõne pidajaid oleks võimalik kriminaalvastutusele võtta. Vihakõne on järjekordne tugeva ideoloogilise alatooniga kunstlikult konstrueeritud mõiste, mille sisu on tahtlikult jäetud ebamääraseks ja subjektiivselt tõlgendatavaks. Vihakõne on tüüpiline näide sellest, kuidas sõna käib ees, see laenatakse kusagilt või mõeldakse välja ja siis hakatakse sellele meelevaldset tähendust ja sisu konstrueerima.

Tegemist on libamõistega, mille kriminaliseerimine loob võimaluse ebasobivate eriarvamuste ja äärmusliberaalsetele „väärtustele“ vastandujate (traditsiooniliste „tagurlike“ seisukohtade) mahasurumiseks ja nende esitajate karistamiseks. Vihakõne on mõistena laiendatud viitama mistahes argumentatsioonile või isegi tunnetele, mis ei meeldi vastuvõtjale. “Vihakõneks” on nimetatud isegi igati asjakohaseid ja põhjendatud seisukohti, mis iseenesest ei sisalda endas ei viha ega vaenu, kuid mis võivad ajada vastuvõtjad vihale. Näiteks EKRE toetavad  seisukohad traditsiooniliste soorollide kohta. Sellised subjektiivsed tõlgendused viitavad kogu temaatika otsitusele ja absusrdsusele.

Sven Mikser väitis, et: „Vihakõne kogub Eesti avalikus ruumis hoogu ja kujutab endast päev-päevalt üha reaalsemat ohtu süütutele inimestele…“ Tegemist on foobse, alusetu ja pahatahtliku hirmu- ja paanikaõhutamisega, sest Eestis ei ole tegelikult näiteid selle kohta, kuidas nn. vihakõne kellelegi reaalset ohtu kujutaks või oleks kujutanud. Selliste väljaütlemistega luuakse kunstlikult ja teadlikult fooni vihakõne kriminaliseerimiseks.

„Vihakõne“ kriminaliseerimise püüdlused ei lähtu reaalsest olukorrast ega meie ühiskonna vajadusest, vaid väljaspoolt, sh Euroopa Liidust tulevast tugevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Vihakõne apologeedidki toovad üheks põhjuseks vihakõneseaduste olemasolu mitmetes teistes riikides. 2015 allkirjastati valitsuslepe, mis deklareeris vihakõne kriminaliseerimist kui edasilükkamatut vajadust. Tegemist on liberaalse ideoloogia repressiivse kontrollimehhanismi kehtestamise püüdlusega, millega Eestis on kaasa läinud nii vasak- kui paremliberaalid. Eriti aktiivselt ja korduvalt on selle poolt sõna võtnud Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees, tänane siseminister Andres Anvelt.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 keelustab vaenu õhutamise: „Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.“ Karistusseadustiku § 151 „Vaenu õhutamine“ sätestab karistuse, kui „avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga“. Viha õhutamine on seega ka praegu seadusega keelatud, mingit vajadust nn vihakõne kriminaliseerimiseks ei ole. Seda enam, et kui seni kehtiva seaduse järgi tuleb näidata otsest seost sõna ja teo vahel, siis vihakõne kriminaliseerimisega seos kaob ja piisab ainult sõnast või veelgi hullem – ainult tundest.

Toredaid „pärle“ võib leida, lugedes Euroopa Liidu direktiive. Näiteks saame direktiivi 2000/43/EÜ preambulist teada, et “Euroopa Liit ei tunnista teooriaid, mis püüavad tõestada üksteisest erinevate inimrasside olemasolu”. Niisiis saame teada, et direktiivi koostajate ja vastuvõtjate arvates on erinevate inimrasside olemasolu mitte fakt, vaid teooria – ja pealegi veel põhjendamatu teooria. 2000. aastast ehk ajast, mil kõnealune direktiiv vastu võeti, on muidugi palju vett merre voolanud ning nagu oleme näinud, ei peeta nn progessiivsetes ringkondades enam põhjendatuks tunnistada ka “teooriaid”, mis “püüavad tõestada” erinevate rahvuste ja sugude olemasolu.

Kõige lühemalt öeldes on niisuguse mõistuse sulgumise näol tegu sõjaga reaalsuse ehk olemise enda vastu – püütakse luua olukorda, kus inimeste adekvaatne suhe reaalsusega asendatakse ideoloogilise pettekujutelmaga. Samamoodi ei ole poliitkorrektne enam avaldada andmeid erinevate rasside ja rahvuste IQ erinevustest, mille kohta tehti põhjalikke teadusuuringuid veel kümmekond aastat tagasi. Loomulikult on kõik katsed sellisest ideoloogilisest pettekujutelmast välja murda vasakliberaalide arust kvalifitseeritavad nii rassismi kui vihakõnena.

Kasutusele on võetud ka spetsiaalne mõiste „mikroagressioon“, mille näol olevat tegemist igapäevasituatsioonides esinevate verbaalsete ning mitteverbaalsete märkuste või vihjetega, mis annavad edasi vaenulikke, halvustavaid või negatiivseid sõnumeid/signaale inimestele nende kuulumise põhjal mõnda marginaalsesse ühiskonnagruppi, näiteks LGBTQ isikute hulka. Selliseid sõnumeid edastatakse mitmel viisil: tegu võib olla näiteks nalja vormis, žesti, pilgu, hääletooni kaudu esitatuga. Enamasti on tegemist vaevu hoomatavate (ingl. subtle) väljendustega, mis on tahtlikud või tahtmatud.

Sellise absurdiga antakse uus sisu ja piiramatu ulatus ka mõistele vihategu, mis enam reaalset tegu ei eeldagi. Karistama võidakse seega hakata mitte ainult halbu tagajärgi põhjustanud sõna või mõtteavalduse eest, piisab, kui keegi tituleerib sõnavõtu vihakõneks või on tal lihtsalt tunne, et ta on mikroagressiooni ohver, kuna keegi tegi talle näiteks tahtmatu pilguga mitteverbaalse vihje. Mitteverbaalse märkuse või vihje defineerimisel on piiriks ilmselt ainult „ohvri“ fantaasia lennukus või pahatahtlikkus.

Eesti Vabariigi põhiseadus garanteerib igale inimesele nii südametunnistuse- ja mõttevabaduse (§ 40) kui ka sõnavabaduse (§ 45), mida vihakõne kriminaliseerimine rikuks. Karistamine südametunnistuse- ja mõttevabadusega tagatud põhiseaduslike õiguste kasutamise eest piiravad sõna- ja tegutsemisvabadust, toovad kaasa ahistava poliitkorrektsuse, mõttediktatuuri ja repressiivse ühiskonna. Ükskõik keda võib hakata mitte-millegi eest karistama.

Kord juba oleme me sellises kohutavas olukorras olnud, kus üks partei omas tõe monopoli ja vaba voli karistada kõiki teisiti mõtlejaid, ütlejatest rääkimata. Vaevalt ükski normaalne inimene neid aegu tagasi tahab. Juba täna kardavad paljud inimesed avalikult oma arvamust väljendada, seega on meil reaalne probleem mitte vihakõnega, vaid hoopis sõna- ja mõttevabaduse piiramisega, mis tähendab pikemas perspektiivis, et võime hüvasti jätta selle mõttepärandiga, mis kord tõstis lääne tsivilisatsiooni maailma tippu.

„Poliitkorrektsuse probleem on, et ta teenib poliitikat, mis on tahte, mitte teadmiste küsimus. Poliitkorrektsus ei ole moraalne laitmatus, see ei otsi tõde, headust ega ilu, vaid taotleb poliitilist tulemust teatud mudeli järgi. Hoidudes mingil põhjusel tõdesid välja ütlemast või neile mõtlemast, ei ole võimalik saavutada midagi püsivat. Poliitkorrektsus ei põhine rumalusel, kuid rumalus aitab seda kergemini omaks võtta. Tegelikult on poliitkorrektsus üks hulluse vorme“, leiab filosoofiadoktor ja politoloog Timo Vihavainen. Endise TÜ rektori ja riigikontrolöri Alar Karise sõnul oleme täna jõudnud kummalisse kahepalgelisuse ja silmakirjalikkuse maailma, mis on jõudnud ülikooli seinte vahele, kus püütakse olla poliitkorrektne valdkondadeski, kus see pole vajalik, näiteks loodusteadustes.

Kui liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks hea demokraatia, vaid demokratuur – see on diktatuuri ja demokraatia segu, tõdeb Jaak Valge. „Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud.“ Valge taunib igasugust mõtte- ja sõnavabaduse piiramist ning leiab, et demokraatlik ühiskond ei tohi karta eriarvamusi ega summutada diskussiooni vihakõne või mis iganes sildi all: „Demokraatliku ühiskonna eliit pole võõrandunud ja tema hääleedastajad ei sõima oma ühiskonda mahajäänuks. Demokraatliku ühiskonna eliit tunneb end osana ühiskonnast, keda ülejäänud ühiskonnast eristab vaid suurem vastutus“.

„Imelikul kombel tekivad poliitilisse päevakorda küsimused, mis seni ühiskonda erutanud ei ole, ning neid, kes kinnisilmi poliiteliidi argumentidega nõus ei ole, sildistatakse erinevate äärmuste, natsismi ja Putini pooldamises, „imestab Jaak Valge. „Nagu oleks tagasi tulnud stalinliku nõiajahi ajad, mil neid, keda kahtlustati ebalojaalsuses režiimile, süüdistati ühtaegu nii Saksamaa, USA, Inglismaa ja Jaapani spiooniks olemises, ehkki nende riigid olid omavahel vaenujalal. Valikuid ei arutata, kuna poliitiline korrektsus eeldab, et neid ei ole olemas. Valitseva ortodoksia kohaselt on lihtsalt vale ja diskrimineeriv oletada, et näiteks migratsioon võiks põhjustada meie riigile soovimatuid tagajärgi, kirjutas minu hea kolleeg Soome Teaduste Akadeemia liige professor Timo Vihavainen juba seitse aastat tagasi.“ Valge tõdeb, et vihakõne kui raskesti defineeritava nähtuse juurutamine meie karistusõigusesse on sõnavabaduse piiramise katse.

Ka Iivi Anna Masso on samal seisukohal ja leiab, et sõnavabadust tuleb tingimusteta kaitsta: „Dialoog õnnestub kõige paremini võrdsete partnerite vahel, kes austavad teineteist, julgevad teineteist kritiseerida ning ka taluvad kriitikat. Võimalusi parandada suhteid kultuuri poolest “teistega” on palju, mõttekuritegude kriminaliseerimine pole selleks õige viis. Sõnavabadus on meie poliitilis-kultuurilise identiteedi alustala, milleta ka demokraatia ja õigusriik oleksid sisutud sõnakõlksud.”

Kui praegu võib veel vabalt nalja, ka võllanalja, visata ükskõik mille üle (niivõrd kui kellegi moraalne ja eetiline majakas võimaldab), siis tulevikus oleks teisiti. Vihakõne kriminaliseerimise järel saaks naljad näiteks prohvet Muhamedi üle karistatavaks, sest teiste Euroopa riikide praktika kinnitab, et peale vasakliberaalide ja muude sallivuslaste, on ühed aktiivsemad hagejad islamistid, kes süüdistavad kriitikuid islamofoobias.

„Mõtteviis, et Astrid Lindgreni lasteraamatu tegelane neegrikuningas solvab kust tahes ja mis tahes põhjustel maale ilmunud sisserändajaid ja muudab nende integreerimise mis tahes maa süsteemi keerulisemaks, või et karikatuurid peaks olema ilma satiirita või et nalja tohib teha ainult sootute ja ilma nahavärvita olendite üle, järelikult veel parem, kui ainult kastrulite, kuplide ja haamrite üle, sest neil pole ei soo- ega muid tunnuseid, sedasorti mõtteviis avabki ukse hullusesse,“ rõhutas Jaak Jõerüüt, hoiatades tagajärgede eest: „Aga kui uks lahti paisatakse, ei tea tavaliselt keegi, milline koletis, milline Leviaatan ukse taga ootab.“

Kuid Leviaatan on mujal, õnneks mitte veel Eestis, juba valla päästetud. Karistatud on kirikuõpetajaid, kes vastavalt oma moraalsele tõekspidamisele on keeldunud kristlikke traditsioone ja kombeid rikkumast ning homoseksuaale omavahel paari panemast, kodumajutuse pakkujaid, kes ei ole soovinud sellist seltskonda teenindada või pagareid, kes pole nõus pulmatordile kahte peigmeest või pruuti panema. Karistada on saanud lapsevanemad, kes ei luba koolis oma lastele „sooneutraalset“ ajupesu teha või islami kombeid ja palveid õpetada. Ning loomulikult need, kes kõikide selliste asjade, pealesunnitud „vabaduste“ ja uute „tõdede“ vastu sõna on julgenud võtta.

Rootsi vasakpoolne õiguskantsler kuulutas juba aastaid tagasi, et igasugune viide piiblilegi, mille järgi homoseksuaalsus on patt, tuleb muuta kriminaalkorras karistatavaks. Kanadas on vihapropaganda seadusega vaigistatud iga väiksemgi homosid mittetoetav väljaütlemine. Inglismaal on hakatud sulgema adopteerimisagentuure, mis annavad lapsi adopteerimiseks üksnes normaalsetele paaridele, ehk siis mehele ja naisele.

Alles hiljuti mõistis Prantsuse kohus endise ministri, Christine Boutini, süüdi “vihakõnes” selle eest, et ta sisuliselt tsiteeris piiblit, nimetades homoseksuaalsust “jäleduseks”. Inglismaal tunnistati “ametisse sobimatuks” 26 aasta pikkuse töökogemusega arst, kes ei nõustunud sugu määrama patsiendi soolise enesemääratluse alusel, vaid soovis lähtuda bioloogilisest soost. Arstile selgitati, et patsientidele tuleb viidata vastavalt nende enda valitud soole, vastasel korral olevat tegemist 2010. aasta võrdsuse seaduse (Equality Act) rikkumisega. Kõikvõimalikke sarnaseid näiteid on hulganisti nii Euroopast kui Ameerikast, ei mõjuta kuidagi normaalsete inimeste elu selle haige ideoloogia pealetung, ei mõjuta…

Sotsid tahavad sellise repressiivhullumaja, Leviaatani, nagu Jõerüüt seda piltlikustas, luua ka Eestisse. Sotsiaalministeerium saatis 2017 augustis kooskõlastusringile eelnõu, millega tahetakse laiendada võrdse kohtlemise seadust. Iseenesest justkui positiivne samm, kuid vaadates, mida täpsemalt soovitakse laiendada, siis selgub, et eelnõu on rakendatud otseselt homoringkondade huvide elluviimise teenistusse.

Nimelt soovitakse erinevaid kaupade ja teenuste pakkujaid sundida, vastu nende moraalseid ja eetilisi tõekspidamisi, osutama näiteks majutusteenust homopaaridele, fotograafe minema pildistama homopulmadesse jne. Loomisel on ühiskond, kus inimestel pole enam võimalust ise otsustada, mida nad teevad ja keda nad teenindavad, seevastu saab neid hakata karistama enda arusaamade järgimise eest. Kui näiteks Bed-and-Breakfesti pakkuja ei soovi homopaare enda koju lasta, võib teda trahvida või kogunisti tegevusluba ära võtta.

Eriti küüniline on, et kõnealuse homoliikumise ideoloogiliste eesmärkide elluviimist soosiva seaduse eelnõu ja seletuskirja üheks põhiautoriks oli sotsiaalministeeriumis töötanud Eesti LGBT Ühingu juhatuse liige. Tegemist on puhtakujulise LGPT projektiga, kus ühele eraõigusliku suhte osapoolele antakse seadusega tegelikult eelisseisund ja -õigused teise poole ees. Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et see on LGPT ringkonnale oluline, samas ei loe üldse, mis on oluline neile, kes homosuhteid heaks ei kiida. Eelnõus puudub ka igasugune mõjuanalüüs ja mitte poole sõnagagi ei ole mainitud selle mõju ühiskonnale ega teenusepakkujatele, keda kavatsetakse hakata represseerima, kuigi neid on kordades rohkem kui seksuaalvähemuste esindajaid.

Plaanitud kujul riivab kavandatav seadus otseselt paljude usklike ja teiste konservatiivsete hoiakutega inimeste usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust, luues olukorra, kus osalemine ühiskondlikes suhetes kooskõlas oma kõlbeliste tõekspidamistega võib tuua kaasa rahalise karistuse või koguni vabaduse kaotuse. Poleks imestada, kui selle seaduse egiidi all püütakse varsti sundida kirikuõpetajaid laulatama ka homopaare. Olukord, kus üheltpoolt nõutakse homoagenda tingimusteta heakskiitmist, kuid teiselt poolt ei üritatagi mõista teistsuguseid veendumusi omavaid inimesi ja nende moraalseid seisukohti, on kõike muud kui võrdne kohtlemine.

Tegu on süstemaatilise rünnakuga päris inimõiguste ja põhivabaduste vastu, mida silmakirjalikul kombel teostatakse inimõiguste lipukirja all. Võrdse kohtlemise seaduse laiendamise kehtestamine tähendab marginaalse vähemuse jõhkra diktaadi jõustamist enamuse üle.

Kommentaarid