12.05.2020
Töökatkestus koolides võib pikaks kujuneda. Pilt on illustratiivne.
Õpetamise probleemidega koolis on eriti otsinguliselt tegeletud viimased 130 aastat – see on just nn reformpedagoogika aeg. Tänased haridusjuhid on üha süveneva teadmatuse tõttu sealt palju „pimesi“ üle võtnud (olgu hinneteta, kodutöödeta, tundideta ja eksamiteta kool). Pimedus selles, et need katsetused kukkusid omal ajal läbi ja 21. sajandil juba teame, et on vastuolus arengupsühholoogiaga.
Uus etapp õpetamisel on seotud tehnoloogia „tungimisega“ kooli. Kui N.Liit laskis 1957. aastal kosmosesse esimese sputniku, siis tabas USA-d paanika – leiti, et nõukogude haridussüsteem on USA omast parem (lähtudes ühtluskooli põhimõtetest see nii oligi!). Käivitus tehnoloogia kasutamine koolis (kogu arenenud maailmas) – õpetusse sekkusid üha asjatundmatumad inimesed, nüüd interneti- ja digiajastul eriti – õpetajale ju lausa surutakse peale tehnoloogiat!
Juhuslikult „sündis“ ka aastal 1957 Harvardis kognitiivne psühholoogia, milles väärikas koht meie kaasmaalasel akadeemik Endel Tulvingulgi (*1927) oma mälu-uuringutega. Kognitiivne psühholoogia vaatleb looduslikku meeleorganite rolli igasuguse info vastuvõtul, salvestamisel ja püsimälust kättesaamisel. Juhus on mõneti seegi, et 1981 alustasin koolis 9-aastast õpetavat eksperimenti sel teemal ligi tuhande õpilasega (vt lähemalt „Nägemismälust, näitlikustamisest ja tehnovahenditest tundides“, 1992).Selgus, et teaduses ei maksa midagi arvamus.
Akadeemiline Ema prof Inge Unt (*1928) suunas mu ka fundamentaaluuringute juurde, milleks kujuneski (õnneks ülihuvitav) kognitiivne psühholoogia. Et me võtame nägemisega vastu maailmast üle 80%, siis on Cornelli eraülikooli prof James Gibsoni 50-aastased uuringud nägemise kohta eriti väärtuslikud. Tajuda tegelikkust ja pilti sellest, on psüühiliselt täiesti erinevad asjad – põhiline (NB!) lähtekoht tänases tehnoloogilises maailmas (eriti aga laste õpetamisel!). Või Gerd Prokischi doktoritöö õpetaja ja tehnoloogia suhetest – inimene jääb lõpuks võitjaks – vahetust (!) looduspärasest inimsuhtlusest pole midagi täiuslikumat.
Et Powerpoint-loengud on hariduses omandamise surm, selgus juba 1970-datel eksperimentaalselt. Nende loengute „populaarsusel“ on teised põhjused – näiline efektsus ja…. Et „nägemine võtab nagu vangi“, siis kindlustavad nad ka viletsal lektoril auditooriumi tähelepanu (vt loeng „Näitlikustamise psühholoogiast“ Youtube`s või raamatust „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“ lk 118-122 ).
Aga kooli kõige olulisem ülesanne on (õpetamise kaudu) laste ARENDAMINE, millest ei tea IT-asjatundjad ka midagi. Võime pilduda raha tuulde ja eputada, kuid tulemusi pole – kooli ja koolist tulevad vähearenenud mõtlemisvõimetud inimesed (vt loengu „Inimese kujunemine arukaks olendiks“ 1.osa Youtube`s).
Peep Leppik, teadlasest koolmeister