Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Teine pensionisammas on rott

-
15.08.2019
Rott
© Scanpix.

Viimasel ajal Eesti ühiskonnas puhkenud diskussioonis pensionisüsteemi reformi osas on suur osa peavoolu- ehk pseudomeediast asunud seisukohale, et Eesti rahvas on rumal.

Jumala pärast ei tohiks talle tagasi anda tema enda raha, mida ta on juba korjanud ja endiselt korjab oma sissetulekust. Pensioni niinimetatud teine sammas ehk kogumispension pole ju midagi muud kui sunniviisiline viis tööelus inimestelt veel üht nahka koorida.

Meil on ju palju makse, mida töötav inimene on sunnitud maksma: tulumaks, töötuskindlustusmaks, käibemaks jne. Udujutt selle kohta, nagu oleks sotsiaalmaks olnud või on endiselt maks, mida töö tegija ise ei maksa, asetub samasse ritta. Ühtki neist maksudest ei maksa meie riik, keda me nii materiaalselt kui mentaalselt ülal peame. Ei maksa ka tööandjad, kes jätavad sotsiaalmaksu osa lihtsalt  palgana välja maksmata. Avalik ehk riiklik või KOV tööandja aga kasutab palkade maksmiseks raha, mida me kõik maksumaksjaina oleme maksnud solidaarselt riigikassasse. Iseasi, miks üldse on see avalik sektor nii kulukas.

Me oleme muidugi teadlikud kodanikud ja saame aru, et riik ei püsiks püsti, kui me ei finantseeriks riigikaitset, siseturvalisust, haridussüsteemi, ravikindlustust ja üldse riiklikku stabiilsust üldisemas plaanis. Ent ei maksaks siis kinnitada, et näiteks meie pensionisüsteem oleks viimased paarkümmend aastat olnud väga mõistlik. Et rahvas vananevat, siis alustati juba 2001 pensioniea tõstmist ning 2026. aastaks jõuab see 65 eluaastani.

Vanaduspensioni esimese samba ehk riikliku pensioni süsteem kujundati tollase poliitilise võimu poolt nii, et tööstaaži hulka läksid tööaastad ka nõukogude ajast, aga ilma igasuguste koefitsientideta. Koefitsiendid teenitud töötasult arvutati alates aastast 1999.

Tollal olid palgad Eestis väga ebavõrdsed. Juhtivail kohtadel saadi kordades rohkem kui tavatööl. Seetõttu tekkis fenomen, et paljudel inimestel oli isegi koefitsiendi 1 saamisega raskusi. Muidugi on tänaseks üldine palkade erinevus kasvanud astronoomiliselt, sest tippjuhid nii era- kui avalikus sektoris võivad teenida kümneid kordi rohkem kui keskmise palga saajad. Ent siiski tavaliste töötajate palgad on mõnevõrra võrdsustunud, aga täiendava koefitsiendi saamine nõuab juba kuulumist ühiskonna eliidi tippu, kuhu pääsevad vaid eriti süsteemitruud seltsimehed.

Kõige selle taustal on kujunenud eriti teravmeelne debatt pensioni teise samba mõttekuse ümber. Miks üldse selline süsteem sammastega välja mõeldi? Tegu oli selgelt poliittehnoloogilise võttega, mida selle üks käivitajaid, endine riigikogu spiiker Eiki Nestor, aga samuti pankade pensionifondid nüüd kirglikult taga nutavad. Teatavasti ükski ehitis ei püsi püsti, kui neid toetavad sambad on eri pikkusega või mõnda pole üldse.

Lameda maa teooria põhjal püsivat Maakera kolmel elevandil. Mis juhtub siis, kui ühe elevandi asemel on rott? Paraku on pensioni teine sammas olnud rott meie inimeste sahvris. Algusest peale on toonase pensionireformi autorid valetanud meile, et see sammas on loodud selleks, et meil pensionipõlves oleks veidigi turvalisem elu. Tegelikult oli see järjekordne avalik maks, mida koguti töötajailt endilt, sest ka riigi nii-öelda lisatud 4% võeti ju sellest 1. sambast.

Sellest tollal eriti ei kõneldud ega seda selgitatud. Ei reklaamitud ka seda, et kogutud raha (miinus haldustasud, miinus raha väärtuse langus) saab kätte vaid siis, kui elada peale pensionile minekut veel paarkümmend aastat, ja sedagi siis tilkhaaval. Kasulik oli see reform poliitikuile, oli väga tulus pankureile ja ilmselgelt kahjulik rahvale, keda nüüd tänased kasusaajad nimetavad rumalaks, kui rahvas soovib oma raha kätte saada. Kogu selle jutu taustal on üks põhimõttelisem põhiseaduslik riive.

Kui Eesti põhiseadus kinnitab, et kõrgeima võimu kandja on riigis rahvas, siis see kolme kipaka sambaga süsteem osutab, et rahva tegelikust tahtest ja huvidest läksid toonased võimurid teadlikult mööda. Pole siis ime, et nüüd suur osa sotsiaalliberaalsest meediast kunagiste reformijate eestvõttel  kahtlustavad rahvast rumaluses, sest ta tahab oma auga väljateenitud ja kogutud raha tagasi saada, et sellega veidigi kohendada seda ebavõrdsust, millega Eesti riik oma alamaid on kohelnud.

Mart Ummelas