Tšellist Silvia Ilvesele öeldi meeleavaldusel osalemise pärast kontserttuur üles

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri muusiku Silvia Ilvese osalemise tõttu rahumeelsel meeleavaldusel Toompeal ja Vabaduse väljakul öeldi talle esinemine üles ning seab ohtu ka tema elukaaslase karjääri ja kooselu.

Meeleavaldusel tšelloga musitseerinud ja politseiga sõnelusse sattunud Silvia Ilves kirjutab sotsiaalmeedias: „Harjutan siin kodus esmaspäevaseks rahvusvahelise konkursi jaoks toimuvaks videosalvestuseks vajalikku tšello repertuaari. Taustal laste kära.

Ja hakkasin mõtlema. Minu elukaaslane on tšellist. Marcel Johannes Kits. Armastav mees, kes räägib roosade silmadega, et meil on kindlasti ilus ühine tulevik.

Minu meeleavaldustel osalemise esimese viljana loobus aga kontserdikorraldaja Toivo Tuberik meie ühise tšelloduo kontsert-tuuri korraldamisest, sest Silvia käitumine meeleavaldustel on olnud riigivastane ning postitused jälestusväärsed. Paljud soovitasid asi kohtusse anda. Kuid kas jaksan?

Kaalun tõsiselt – omakasupüüdmatu armastuse puhul tuleks mul tegelikult Marcel avalikult maha jätta, kui peale minu ka tema sissetulekut mu vaated negatiivselt mõjutama hakkab, et need inimesed, kes kultuurielu juhivad, Marceliga kui Eesti tipptšellistiga siiski koostööd jätkaks. Ma ei tahtnud tema karjääri ohtu seada, tema sissetulekule halvasti mõjuda! Ma ei tea, kas kunagi seda üldse endale andestan!

Või siis, kui teda kui käituvalt “viieline poiss”, minu kui “kahelise tüdruku” käitumise pärast rohkem survestama tõesti ei hakata, kujutada ette kooselu nõnda, et mina tipptšellistina “mängin tänaval” karistuseks oma isiklike vaadete eest ning Marcel, tipptšellist särab lavadel, sest ta oma poliitiliste seisukohtade osas vaikib.

Kas peaksin vaikima?

Olen ju ometi pannud ka oma suured lapsed tšellot-klaverit õppima, olles neile suureks toeks ning nad on andekad. Vaadates tulevikku, võiks öelda, et oma vaadete tõttu olen isegi oma laste muusikalist karjääri hävitamas?

Arvasin siiralt, et muusikamaailmas loeb muusika, mitte poliitiline seisukoht.

Sel teemal on minuga ühendust võtnud ka kultuurielus oma ala professionaalid, kes paluvad mul armsasti edaspidi vaikida poliitilistel teemadel, sest nad näevad minust hoolides, et paljud paraku ei mõista, mida teen ning kui nõnda jätkan, kaotab Eesti ühe andekaima tšellisti.

Kas siin on see koht, kus pean paluma vabandust avalikult oma jälestusväärse käitumise eest, rahva ohtu seadmise eest meeleavaldustel ning see siis jälle suurelt kella otsa pandama, et vabandus kultuurielu korraldajateni, toetajateni jõuaks ning loota, et vabandus kaotab “uste lukustamise” lavadele?“