09.01.2021
Tänaseks on mošeed olemas otse Euroopa südames Viinis.
Kuulsa “Barbar Conani” lugude autori Robert E. Howardi ajaloolises raamatus “Põhjamere mõõgad” on üks oluline ülevaade täpselt tuhande aasta tagant, kus autor kirjeldab tollast olukorda maailmas – ja sel on üllatavalt palju seost tänase päevaga.
“Vaadelgem põgusalt maailma tol saatuslikul ööl 1021. Issanda aastal. Oli muutuste ajastu ja alanud olid tänapäevase maailma sünnitusvalud. Maailm oli verine ja katki, kaootiline ja kohutav, hoomamatust jõust tiine, ent ometi mandumas ja hävimas./…/
Hispaanias vandusid lõhenenud mauri provintsid Kastiilia, Leoni ja Navarra vägedele alla. Aga need kristlikud riigid, ehkki sirgunud verest ja rauast, polnud piisavalt võimsad, et islami ühendatud pealetungile vastu seista. Need paiknesid kristliku ilma läänepiiril ja idapiiri valvas Bütsants. /…I …need hoidsid tagasi poolkuu sarvi, mis muidu oleks Euroopa keskel kokku saanud ja vääramatult ringi moodustanud. Kuid poolkuu ei olnud surnud, vaid kõigest magas, isegi unes põriseseid seal impeeriumi trummid.
Feodalismi haardes Euroopa oli sisemuses nõrgem kui piiridel. Juba hakkasid ähmast kuju võtma rahvused, aga rahvuslikku vaimu veel polnud. /…/ Kui Hispaania kuningriigid oleks äkilise Aafrikast tuleva pealetungi ees langenud, oleks hordid peaaegu vastupanuta Euroopasse valgunud. Niisugune oli siis pilt tollest ajastust: nii Ida kui Lääs olid lõhestunud ja loiud.”
See kirjeldus sobib peaaegu täpselt tänasesse päeva, ainult mõned momendid tuleb ümber pöörata – kui tollal hakkasid rahvused ja nende vaimsus alles kujunema, siis praegu on need Lääne-Euroopas suuresti maha surutud, mis sisuliselt tähendab analoogilist olukorda tuhande aasta tagusega.
Samuti pole kristliku taustaga maailm tänu liberalismi ja vasakpoolsuse õõnestavale tegevusele enam eriti tugev, et massimigratsiooniga tulevale islamile vastu seista, õigemini, liberaalne Lääne-Euroopa ei tahagi seista (erandiks on Prantsusmaa, aga tema teeb seda nõrgalt).
Selle eest, et poolkuu sarved keset Euroopat kokku ei saaks, seisavad Bütsantsi asemel nüüd Poola ja Ungari, aga ka Slovakkia, Tšehhi, Sloveenia ja Bulgaaria. Läänepiiri ei valvata ja näiteks islamofoobia kriminaliseerinud Briti saartel on üks poolkuu sarv juba kinnitunud.
Euroopa arvab endiselt, et poolkuu on surnud või vähemalt magab, märkamata, kuidas too trumme põristab, ning vähemalt Lääs on taas lõhestunud ja loid, maailm aga on taas verine ja katki, kaootiline ja kohutav, hoomamatust jõust tiine, ent ometi mandumas ja hävimas. Aasta 1021 kangastub uuesti aastas 2021.