Villem Grünthal-Ridalal möödus 16. jaanuaril 80 aastat surmast. Tema mälestuseks meenutame mõtteid seoses temaga. “Keegi pole elamuslikumalt ja ilutundelisemalt peegeldanud meie saarte, meie rannikute, meie mere ilmeid ja muljeid kui Ridala oma kodukohalüürikas.” Nii kirjutas oma järelehüüdes Ridalale kirjandusprofessor Gustav Suits.
“Veel viibib päike mere sängis horisondi taga, Kuid õrnal säral tähed helkides ju kustuvad. All eemal uinub öine meri, vaikne, vaga, Kesk selget koidu purpurit ja kulda heledat.”
(Ridala luuletusest “Päikese tõusu aegu”)
Ainukordne poeet, unikaalne talent. Haruldaselt mitmekülgsete huvidega mees. Ridala suri keset Teist maailmasõda Helsingis, kus ta oli pikki aastaid töötanud eesti keele lektorina.
Ta oli keeleteadlane, folklorist, luuletaja, tõlkija ning kirjandusteadlane. Grünthal-Ridala on eesti keelt rikastanud paljude uute sõnadega. Nii peame tänama seda keelemeest, et meil on olemas sellised sõnad nagu jõhker, luide, rõve, himur, põgus, tohutu, ähmane, halisema jne. Kõik need on Ridala tuletatud. Soome keelest tõi ta eesti keele sellised uudissõnad nagu ulgumeri, ülev ja hurmama. Meie emakeele rikastamisel on tal hindamatud teened.
Jättes kõrvale kõik tänuväärsed muud tööd ja tegemised, peatuksin põgusalt Ridalal kui eripärasel poeedil.
Ridala kuulus Noor-Eesti rühmitusse, teda võib Gustav Suitsu kõrval pidada moodsa eesti luule rajajaks. Suits ilmutas oma esikkogu “Elu tuli” mõni aasta varem kui ilmavalgust nägi Ridala kogumik.
Heites pilgu aknast välja, meenub kohe Ridala ilmselt kõige tuntum luuletus “Talvine õhtu” (1905) – imeväärselt idülliline ning maaliliselt reljeefne kirjatöö.
“Üle hämara, varjudest tume,/õrna ja sinava lume/heidab veerev, kustuv päike/punava läike.
Üle ääreta lumise välja,/nii tühja ja palja,/
viib üksik teeüle jõe,/kus pruunikad pajud/
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed/lähevad reed/
kuu kahvatul kumal,/eha punal kaugele.”
Ainuüksi juba see luuletus annab aimu Ridalale omasest stiilikindlusest, plastilisusest, temale nii iseloomulikust karge värskuse ning haruldase südamesoojuse kokkupõimimisoskusest. Nooruspõlves harrastas Ridala üksildasi pikki jalutuskäike looduses, ta oli loodusmeeleolude meisterlik vastuvõtja.
Kui Jakob Mändmets hakkas proosas kirjutama merest ja randadest, siis Ridala tegi seda luulekeeles. Ega asjata pole teda nimetatud ka merelaulikuks. Ridala suudab joonistada õrnade värvide abil maalilisi pilte loodusest, ta hingestas need oma erilise isikliku üksindustundega.
Olgem uhked oma suurkuju üle!
