Kolmapäeval oli Toompeal Riigikogu otsuse “Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel” eelnõu teine lugemine ja selle põhiseadusvastasusest rääkis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
“Ma tunnen ennast seda kõnet pidades natukene nagu katkine grammofon, sest seda kõnet on vist saanud peetud juba neli-viis korda siin kahel eelneval aastal ja ka selle aasta esimesel lugemisel. Aga midagi pole teha. Kui ma olen ikkagi veendunud, et tegemist on olukorraga, mis on põhiseadusvastane, siis ei saa selle suhtes silma kinni pigistada ja vähemalt tuleb kas või lakooniliselt sellele ikka ja jälle tähelepanu juhtida.
Seda ma tõepoolest olen. Minu kindla veendumuse kohaselt on tegemist pikka aega ellu viidud põhiseadusvastase praktikaga nende blankovekslit andvate eelnõude näol, mida me tänagi siin menetleme. Jutt ei ole ainult sellest otsuse eelnõust 705, mis on praegu menetluse objekt, vaid ka otsuse eelnõust 707 ja 709. Ma ei hakka nende puhul teie aega raiskama ega uuesti sedasama kõnet pidama, olgu see lihtsalt siin ära osutatud.
Põhiseaduse § 128 ütleb teatavasti lõikes 1, et Riigikogu otsustab Kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Ehk põhiseadusega on selle otsuse langetamise kohustus ja õigus asetatud ainult Riigikogule, mitte kellelegi teisele – ei valitsusele ega presidendile –, ainult Riigikogule. Mida ütleb aga eelnõu? Eelnõu ütleb põhimõtteliselt – ma jätsin praegu selle laua peale, ma ei saa täpselt ette lugeda –, et kuni 100 kaitseväelase ulatuses võib valitsus otsustada osaleda rahvusvahelisel sõjalisel missioonil, mida juhib NATO või mõni selle liikmesriik. Te saate ise täpsemalt lugeda, kuidas seal on, ma peast ei mäleta.
Teisisõnu, me ei tea, millisest missioonist jutt käib, kelle vastu minnakse sõjalisele missioonile, kellega koos minnakse sõjalisele missioonile, mis põhjusel minnakse sõjalisele missioonile. Ja me ei tea ka seda, millises rollis Eesti Kaitsevägi peaks minema sõjalisele missioonile, millised riskid sellega kaasnevad ja nii edasi. Mitte midagi sellist me ei tea. Aga ometi me ütleme selle eelnõu vastuvõtmisega valitsusele, et jah, me anname teile volituse viia Eesti Kaitsevägi sõjalisele missioonile.
No see ei ole kooskõlas põhiseadusega, sellepärast et põhiseaduse kohaselt, kui on pandud üks konkreetne otsustusõigus ja kohustus konkreetsele põhiseaduslikule institutsioonile, siis ta ei saa seda ära delegeerida. Sisuliselt me delegeerime otsustusõiguse valitsusele. Nagu öeldud, me ei tea, millistest missioonidest jutt käib, aga me ütleme, et noh, me usaldame teid, te võite selle otsuse ise langetada.
Ma olen varem toonud võrdlust põhiseaduse § 65 punktiga 2, mis ütleb, et ainult Riigikogul on õigus algatada referendumeid. Võrdluseks võiks kujutada ette sellist asja, et me võtame siin vastu otsuse, et järgmise aasta jooksul on valitsusel õigus algatada kuni kolm referendumit, eks, nende ja nende valdkondadega seonduvalt. No kas see oleks kooskõlas põhiseadusega? Ei oleks, sest see on Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus, ja Riigikogu ei tohi seda otsust valitsusele edasi delegeerida. Ehk igal konkreetsel juhul peaks vastava otsuse langetama Riigikogu, pidades silmas konkreetseid asjaolusid.
Nagu juba küsimusi esitades osutasime, ei saa apelleerida ka sellele, et mõnikord võib ju olla vaja langetada see otsus väga kiiresti ja Riigikogu ei jõua kokku tulla. Ma kordan siis üle: istungjärgu ajal on võimalik kutsuda kokku täiendav istung kas või ühepäevase etteteatamisega. Ehk kui näiteks täna teatatakse, et homme on täiendav istung, siis see on kodu- ja töökorra seaduse kohaselt igati lubatud. No homme on meil niikuinii istung, aga tegelikult võib samal päeval teha veel täiendava istungi. Aga näiteks, kui on neljapäev – oletan, et praegu oleks neljapäevane istungi lõpp –, neljapäeval võib teatada, et reedel on täiendav istung. Nii et järgmisel päeval.
Nüüd, istungjärkudevahelisel ajal, näiteks juulikuus või augustis, saab kutsuda kokku ilma seaduses määratletud etteteatamise tähtajata ehk samuti sisuliselt kas või juba samaks päevaks. Kui hommikul saata laiali teade, et teate, meil on vaja kiireloomuliselt langetada otsused, õhtul kell kuus toimub istung, siis nii on. Mitte miski ei ütle seaduses, et nii ei tohi teha. Nii et see argument absoluutselt ei päde.
Ei päde ka see argument, mida ükskord – ma ei tea, kas see oli äkki eelmisel aastal – ütles kolleeg Peeter Tali oma sõnavõtus, et kui põhiseadus on ajale jalgu jäänud, siis tuleb seda muuta. Tegelikult on see iseenesest õige, ma olen nõus sellega, et kui see on ajale jalgu jäänud, siis tulebki seda muuta. Aga millega ma ei ole nõus, on see, et kuni põhiseadust ei ole muudetud, siis võib sellest lihtsalt mööda vaadata. Sellega ei saa nõus olla. Sellisel juhul tulebki võtta ette ja algatada eelnõu põhiseaduse muutmiseks, et saaks ellu viia sellist praktikat, nagu te siin aastaid olete teinud.
Lõpetuseks tahan öelda, miks see asi on väga tõsine, lisaks sellele, mida kolleeg Rene Kokk juba osutas, et me räägime antud juhul ju valitsusest, millel ei ole rahva toetust. Me teame, et valitsusel ka nendest inimestest rääkides, kellel üleüldse on erakondlik eelistus, on ainult 12–13% kodanike toetus. Kui me võtame arvesse ka need inimesed, kellel ei ole erakondlikku eelistust, siis see toetus on veelgi väiksem. No ei saa sellisele valitsusele delegeerida Eesti Vabariigi sõtta viimise õigust, ilma et me teaksime, kus, millal, kelle vastu, miks ja millistel muudel asjaoludel tuleks sõtta minna. See peaks olema absoluutselt selge, eriti praeguses väga tundlikus julgeolekuolukorras.
Kui see niinimetatud tahteliste koalitsioon tahaks minna näiteks sõjalisele missioonile Ukrainasse, siis põhimõtteliselt selle otsuse alusel, mida me siin täna menetleme, saab valitsus vastava otsuse langetada. Rõhutan, et Riigikogu riigikaitsekomisjonile ei jää enam otsustusõigust, jääb ainult konsultatiivne roll, seda ütleb eelnõu täitsa selgelt: valitsus langetab sellise otsuse, küsides eelnevalt riigikaitsekomisjonilt arvamust. Aga see ongi ainult arvamus. Mida iganes riigikaitsekomisjon ütleb, valitsus võib sellega arvestada, aga ei pea arvestama. Sõnaõigust enam selles mõttes riigikaitsekomisjonil ei ole, sest otsustusõigus on juba delegeeritud valitsusele.
Põhiseadusega vastuolus olevaid otsuste ja seaduste eelnõusid ei tohiks meist keegi toetada. See on tegelikult väga lihtne printsiip. Mitte mingit sisulist põhjust ei ole, miks neid asju peab niimoodi korraldama. Ühtegi vastuargumenti tegelikult esitatud ei ole. Nagu kolleeg Leo Kunnaski ütles, tegelikult ei ole argumente, mida siia vastu seada. Kui kellelgi on need argumendid olemas, siis jumala pärast, tulge pulti ja esitage need vastuargumendid! Aga ärge tehke lihtsalt niimoodi, et kuulate kõik minu argumendid ära, mitte midagi nagu vastuargumendina esitada ei ole, aga siis ikkagi vajutate nuppu selle eelnõu poolt, olgugi et me kõik teame, et see ei ole põhiseadusega kooskõlas.”