Neljapäeval tegi ustiits- ja digiminister Liisa Pakosta Riigikogus ettekande “Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030″ elluviimisest”, mille omakorda võttis kokku EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Rääkides õigusloomepoliitika põhialustest, võiks muidugi peatuda mitmetel aspektidel, muu hulgas ülereguleerimise problemaatikal, samuti küsimusel sellest, mis seondub halduskoormuse kasvatamisega. Aga mina soovin peatuda oma piiratud ajalisi ressursse silmas pidades ühel teisel küsimusel, mis minu meelest peamine küsimus on sellest, mis seondub eelnõude põhiseaduspärasuse ja selle hindamisega.
Teatavasti Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud määrus, hea õigusloome ja normitehnika eeskiri ütleb § 43 lõikes 1 punkt 5 täiesti ühemõtteliselt, et kõigi – absoluutselt kõigi, ilma eranditeta – Vabariigi Valitsuse poolt koostatud seadus seaduseelnõude seletuskirjades peab sisalduma analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. See on kohustus, mis on absoluutse iseloomuga. Erandeid ei ole.
Ometi, kui me vaatame reaalsust, mis jätkub aastast aastasse, siis enam kui pooltel Vabariigi Valitsusest tulnud seaduseelnõudel ei ole see nõue täidetud. Ehk eelnõu seletuskirjas ei ole selle põhiseaduspärasuse analüüsi.
Ma vaatan, et noored inimesed on näiteks praegusel hetkel rõdul. Mõelge, kui teie näiteks koolis samamoodi toimetaksite või ülikoolis. Öeldakse, et iga nädal peavad teatud asjad olema tehtud, aga pooltel kordadel jääb tegemata, ja siis ütlete: “Aga mulle tundus, et see ei olnud vajalik. Mulle tundus, et see ei olnud põhjendatud.” Kuidas sellesse suhtutaks? Ma arvan, et mitte väga heakskiitvalt. Aga Vabariigi Valitsus seaduseelnõusid koostades täpselt sellisel viisil just tegutsebki.
Miks on see nõue kehtestatud? Miks see on oluline, et eelnõu põhiseaduse põhiseaduspärasust analüüsitakse seletuskirjas? Sellepärast, et tagada Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 3 sätestatud õigusriikluse põhimõtte ja selle osana seaduslikkuse põhimõtte teostamine. Need põhimõtted näevad nimelt ette, et Eesti Vabariigis võib riigivõimu teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Ehk kui seadusi võetakse vastu, peab olema tagatud reaalselt, et need oleksid kooskõlas põhiseadusega. Ja et see saaks tagatud, selleks peakski eelnõu ette valmistades ministeeriumid ja valitsus tervikuna kirjutama eelnõu seletuskirja põhiseaduspärasuse analüüsi, millest nähtub siis, millist arutluskäiku pidi jõutakse järelduseni, et eelnõu on põhiseadusega kooskõlas. Aga nagu öeldud, seda süsteemselt ei tehta.
Kui me vaatame selle aasta olukorda, siis mida me näeme? Toon mõned asjad esile. Eksperdi analüüsitud kümnest eelnõust kahes sisalduse eksperdi hinnangul eeskujulik põhiseaduslikkuse analüüs. Ja siin ka ma jääksin vähemalt ühe eelnõu osas eriarvamusele, aga see selleks. Valimisse kuulus 102 eelnõu, millest 44-s oli analüüsitud eelnõus sisalduvate piirangute põhiseaduspärasust. Nii et 102-st 44-s. Kaheksa eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et kuigi seletuskirjas on põhiseaduspärasuse analüüs esitatud, tuleb analüüsi siiski täiendada. Ehk see oli tehtud kehvalt. Ja 13 eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et põhiseaduspärasuse analüüs on puudu ja see tuleb kindlasti seletuskirja lisada. Nii.
Nüüd, lahenduseks ei ole see, mida on pakkunud välja erinevad ministrid, et teeme põhiseaduslikkuse analüüside koostamise valikuliseks, et teeme ainult siis, kui see riive, põhiseaduslike õiguste riive tundub eriti intensiivne. Absoluutselt ei ole sellega mina nõus. Ja sellega ei ole nõus ka Hannes Vallikivi, kes eksperdina hindas seda küsimust. Ja põhjus on väga lihtne: kui ei ole põhjust viia läbi põhjaliku analüüsi, siis, nagu minister ütles, võib piirduda lühikese selgitusega selle kohta, miks analüüsi ei ole põhjust teha, sellepärast et seal ei ole reaalselt põhiseaduslike õiguste riivet, näiteks muudetakse mingisuguse ametiasutuse nime või midagi muud sellist. Aga ei tohi vabastada kohustusest seda analüüsi teha, sel lihtsal põhjusel, et kui seda kohustust enam ei ole, siis võidakse see jätta tegemata ka seal, mingile ettekäändel tuginedes, kus seda tegelikult peaks tegema. Suvaõigus hakkab siis toimima.
Ja sellepärast mina tegingi mõne päeva eest Riigikogu juhatusele ettepaneku, et Riigikogu juhatus siin saaks astuda väga selgeid, jõulisi ja konkreetseid samme, millega anda oma panus probleemi ületamiseks. Ja ettepanek on sisuliselt lihtne, see seisneb selles: kui parlamenti saadetakse valitsuse poolt seaduseelnõud, mille seletuskirjas ei sisaldu kehtiva õigusega nõutud põhiseaduslikkuse analüüsi, siis lihtsalt juhatus ei pane neid eelnõusid täiskogu istungite päevakorda, ja ongi kõik. Saadetakse valitsusele kiri, öeldakse: paneme päevakorda, aga eeldusel, et koostajate põhiseaduslikkuse analüüsi, nagu kehtiv õigus seda nõuab. Sellise õiguse minu hinnangul annab Riigikogu juhatusele selgelt kodu- ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punktid 10 ja 18, mis näevad ette, et Riigikogu juhatusel on õigus kehtestada eelnõude normitehnilised eeskirjad ja otsustada muude seadusega reguleerimata protseduuri küsimuste üle.
Mul on veel mõned ettepanekud. Nii et ma lihtsalt ei kritiseeri, vaid panen ette täiendavad sammud, mida saaks teha selleks, et tagada probleemi lahendamine. Esimene samm on see – ja siin on sõnum ennekõike proua ministrile –, et Vabariigi Valitsuse tasandil leppige kokku, et ühestki ministeeriumist ei tule välja kooskõlastusringile seaduseelnõu, milles põhiseaduslikkuse analüüsi seletuskirjas ei sisaldu. See on tasand üks.
Tasand kaks: kui siiski tulevad välja erinevatest ministeeriumidest sellised eelnõud, milles seda analüüsi ei ole, siis justiitsminister ei kooskõlasta neid eelnõusid. Lõppude lõpuks teie, proua minister, justiitsministrina hoolitsete selle eest ja vastutate selle eest, et hea õigusloome eeskirjad saaksid järgitud, ja te ütlete, et ei pane omapoolset templit alla ja sellisena see konsensuslikku heakskiitu valitsuses ei saa.
Ja kolmas tasand ongi see, et kui ikkagi ministeeriumidest tuleb välja mittenõuetekohane eelnõu ja justiitsminister pigistab ka selles suhtes silma kinni ja asi saadetakse parlamenti, siis parlamendis, esiteks, komisjonid ei tee ettepanekut juhatusele selliste eelnõude täiskogu päevakorda lülitamiseks, ja isegi kui nad seda teevad, siis neljandal tasandil juba Riigikogu juhatus ütleb: “Aga meie ei pane selliseid eelnõusid päevakorda.”
Ja vaadake, näete, on olemas konkreetsed sammud, mille astumise kaudu saab nädala aja jooksul kogu selle probleemi ära lahendada. Kõik. Probleemi, mis vältab aastast aastasse. Aga kui seda ei tehta, siis nähtub meile mis? Ei nähtu mitte see, et probleemi pole võimalik lahendada, et pole võimalik kõrvaldada probleemi põhjuseid ja sedakaudu luua eeldusi probleemi lahendamiseks, vaid tegelikult ei võeta seda nõuet tõsiselt, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseadusega kooskõlas, ja selle tõttu ei võeta tõsiselt ka kohustust tagada, et see põhimõte reaalselt teostuks.
Ja mis on tagajärjeks? Tagajärjeks on see, et ikka ja jälle lastakse siit saalist läbi seaduseelnõu, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Muuseas, viimase asjana kiiresti nimetan veel ära, et on veel üks täiendav samm, mida saaks astuda, kui tahetakse olukorda parandada. Nimelt, Riigikogu võiks pakkuda välja kõigile Riigikogu liikmetele täienduskoolituse seonduvalt sellega, kuidas hinnata eelnõude põhiseaduspärasust. Ma julgen väita, et enamikul Riigikogu liikmetest puudub elementaarne võimekus selle ülesande täitmiseks.”