Kolmapäeval oli Riigikogus taas presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus. EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid tõi välja kõik need teadlikud ja tahtmatud vead, mis eelnevalt selle seaduse puhul tehti.
Varro Vooglaid: “Tahan oma sõnavõtus algatuseks peatuda sellel, et meil on tegemist tõsise häbilooga siin parlamendis. Sellepärast et 9. aprillil 2025. aastal 60 parlamendi liiget tegelikult täies teadmises hääletas seaduseelnõu poolt, mis on põhiseadusvastane. Mitte keegi ei saa öelda, et aga me ei teadnud või et kuidagi kogemata juhtus, et vaat kus lops, sellise tõlgenduse peale ei osanud tulla, nagu president siin esile tõi, et siin on põhiseadusevastasus.
Mina isiklikult käisin siin puldis nii esimesel lugemisel, teisel lugemisel kui ka kolmandal lugemisel. Selgitasin kõikides peetud kõnedes just nimelt seda aspekti, et see eelnõu on ilmselgelt põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõttega vastuolus. Sellepärast et otsustamine oma kanoonilise sidemete üle on osa usuühingute enesekorraldusõigusest, mis omakorda on lahutamatu osa usuvabadusest. Sellest ei ole raske aru saada.
Ja ma arvan, et siin saalis ei olegi inimesi, kes ei ole võimelised sellest aru saama. Ometi, nagu öeldud, täies teadmises, selleks et suruda läbi eesmärgiks seatud poliitiline ja ideoloogiline projekt, rammiti see eelnõu lõpuni, lihtsalt pigistades põhiseadusvastasuse suhtes silma kinni.
See väljendab lugupidamatust põhiseaduse vastu. See on põhimõtteline, fundamentaalne probleem, mis kaugelt ületab selle eelnõu problemaatika. Kui meil on kujunenud välja selline hoiak ja see hoiak on saanud osaks meie poliitilisest kultuurist, et kui ikkagi eesmärki peetakse piisavalt oluliseks ja õilsaks ja üllaks, siis võib põhiseadusest üle lasta küll, siis see näitab, et meil on tõsine poliitilise kultuuri puudus, austuse puudumine õigusriikluse põhimõtte vastu.
Nii ei tohi! Õigusriigis täpselt nii ongi, et ükskõik kui heaks, ükskõik kui vajalikuks, ükskõik kui ihaldusväärseks me mingisugust poliitilist eesmärki peame ja selle eesmärgi teenistusse rakendatud poliitilist projekti peame – kui see on vastuolus põhiseadusega, siis seda ei suruta. Ei suruta, tõstetakse käed üles ja öeldakse: ei, me oleme õigusriik, me nii ei tee.
Ja kui me näeme siinjuures, millise häbiväärse lausvalelikkusega näiteks endine siseminister Lauri Läänemets käis siseministrina seda eelnõu kaitsmas, millise nahaalse valelikkusega ta käib ka täna siin puldis rääkimas, et see ei ole üldse kuidagi vastuolus usuvabadusega, mingit usuvabaduse riivet ei ole, kellelgi ei olegi üldse mingisugust eesmärki siin sundida ühtegi konkreetset organisatsiooni kanoonilise sidemeid katkestama – üks vale on laotud teise otsa ja häbi ei ole –, siis me järjekordselt näeme, et meil on riigis midagi väga valesti. Sellised inimesed, kes võivad nahaalselt sirge näoga lausvaletada, võivad rahulikult olla meil isegi siseministriks, kes kontrollivad jõustruktuure. See on suur ja tõsine probleem.
Ja see eelnõu, mis toodi Läänemetsa juhtimisel siia parlamenti, ei sisalda elementaarselgi tasemel, rahuldavat põhiseaduslikkuse analüüsi. Kõik, kes vähekenegi ausa pilguga sellele seletuskirjale vaatavad, kes midagigi põhiseaduse dogmaatikast teavad, peavad nõustuma sellega, et see oli nali. See põhiseaduslikkuse analüüs, mis sinna oli kirjutatud, oli nali! Eneseõigustuslik selline! Mingit reaalset analüüsi ei olegi, lihtsalt on deklareeritud, et kõik on kooskõlas põhiseadusega, olgugi et kõik vähekenegi kompetentsed inimesed saavad aru, et loomulikult ei ole.
Kuidas me oleme nii kaugele jõudnud, et meil on riigivõimu teostamisel selline lausvalelikkus muutunud niivõrd aktsepteeritavaks? Ja nüüd on tulemus käes.
Tulemus on käes. President ei läinud selle valega kaasa, ei aidanud lõpuni seda valetamist läbi suruda, lõpule viia, ja ütles, et ei, niimoodi ei saa. Ma ei tea, mis põhjusest lähtuvalt. Võib-olla ta tõesti ütles täitsa siiralt, et minu isiklik väärikus ei luba panna oma pitsatit alla asjale, mis on nii valelik. Ja selle tõttu ma pean ütlema välja, et teil võib küll olla nii-öelda toetusväärne poliitiline eesmärk, aga eesmärk ei pühitse iga abinõu. Ja ei kuuluta seda asja välja.
Nüüd, mis edasi saab? Olles käinud kuulamas põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelusid, olles osalenud õiguskomisjoni istungil toimunud aruteludel, ma näen – ja see on mu mulje, keegi seda otseselt välja pole öelnud, aga ma näen seda –, et ilmselt tahetakse eelnõu avada muudatusteks, et see siis vastu võtta muudetud kujul. Aga muudatused ei ole põhimõttelised, ei kõrvalda seda põhiseadusvastasust, vaid on kosmeetilised.
Loodetakse, et äkki niimoodi läheb asi läbi. President saatis tagasi, ütles, et tuleb muuta, me ju muutsime ja äkki nüüd president kuulutab selle välja, olgugi et täpselt see tuumne osa põhiseadusevastasusest, mis on siis see, et sunnitakse katkestama kanoonilised sidemed, on endiselt eelnõus sees. See näitaks, et valelikkusest tagasitõmbumise asemel kirjutatakse veel uus kihistus valelikkust sinna peale. Ja asi läheb muudkui piinlikumaks ja piinlikumaks.
Ja mis siis edasi saab? Kas president saadab selle uuesti meile uueks aruteluks tagasi? Kas siis teeme uuesti, kolmandat korda mingid kosmeetilised muudatused ja saadame presidendile, et ta saadaks selle neljandat korda tagasi? Kas häbi ei ole?! Missuguseks farsiks me kujundame Eesti Vabariigi parlamendi niimoodi käitudes!?
Rääkides presidendi motiividest, on ju nii, et ei ole nendest üldse raske aru saada. President on öelnud: kehtivas õiguses on olemas kõik vajalikud instrumendid, tagamaks seda, et olemasolevaid kanoonilisi sidemeid ja neist juhinduvaid ettekirjutusi ei saa kasutada viisil, mis on vastuolus Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamise taotlusega. Kui kanoonilisi sidemeid kasutatakse selleks, et ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis karistusseadustikus olemasolevatele normidele tuginedes saab algatada isikute suhtes kriminaalmenetluse ja mõista nad süüdi ja panna nad vangi.
Sellel loomulikult on tugev preventatiivne mõju, mida saab üle rõhutada ka vastava muudatusega kirikute ja koguduste seadusesse. Kui soovite, võite kirjutada sinna sisse täpselt sellise regulatsiooni, mis on ette pandud Keskerakonna poolt esitatud seaduse muutmise ettepanekuga. Et kui kanoonilistest sidemetest lähtuvalt antakse juhiseid, mis seavad ohtu Eesti julgeoleku ja põhiseadusliku korra, siis neid ei tohi järgida. Kellelgi pole selle vastu midagi. Mina olen ka nõus aktsepteerima sellise muudatuse. Aga riik ei saa nõuda üheltki usuühenduselt, et katkestataks kanoonilised sidemed.
Ma lõpetan osutusega sellele, millest rääkis presidendi kantselei esindaja Mall Gramberg õiguskomisjoni esmaspäeval toimunud istungil. Ta osutas põhiseaduse §-le 130, mis on vägagi oluline. Mõelge selle peale! Võtke lahti põhiseaduse § 130: see ütleb, et on teatud vabadused, mida ei saa piirata isegi erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal. Ja nende vabaduste hulka kuulub muu hulgas põhiseaduse §-s 40 sätestatud usuvabadus. Ehk siis isegi erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal ei saaks nõuda üheltki kirikult ega kloostrilt kanooniliste sidemete katkestamist, rääkimata selle tegemisest rahuajal. Ei ole ju raske aru saada sellest!
Minu sõbralik soovitus on mitte selle häbiväärse projekti rammimist jätkata või kui soovite nägu päästa, siis võtta eelnõu vastu sellisel viisil, kust päriselt ka on põhiseadusevastasus kõrvaldatud. Vastasel juhul läheb asi järjest piinlikumaks. Aitäh!”