Esmaspäeval esitasid EKRE fraktsiooni saadikud peaminister Kaja Kallasele arupärimise valikabortide riikliku rahastamise kohta, küsimused sõnastas ja kokkuvõtte tegi Varro Vooglaid.
“Eestis valitseb paraku juba pikka aega selline häbiväärne olukord, kus kõige olulisemat, kõige kesksemat, kõige primaarsemat inimõigust ehk õigust elule ei kaitse riik kõigi inimeste suhtes võrdsetel alustel.
Meie põhiseadus ütleb §-s 16, et igaühel on õigus elule. Ja lisab §-s12, et kõik on seaduse ees võrdsed, millest võiks ju järeldada, et kõikide inimeste õigust elule peaks kaitsma võrdsel alusel, võrdsel määral. Aga reaalselt see kahjuks nii ei ole. Mitte ainult ei jäta riik täitmata oma kohustust kaitsta veel sündimata lapsi tapmise eest, vaid veelgi enam: valitsus on juba palju aastaid, mitte ainult praegune valitsus või ka eelmised valitsused, on juba palju aastaid rahastanud kõiki aborte sõltumata nende põhjusest. Me ei räägi ainult nendest abortidest, mis tehakse meditsiinilisel näidustusel, vaid ka nendest abortidest, mida võiks nimetada valikabortideks – lihtsalt, ilma näidustuseta.
Paraku on Eestis 1956. aastast, mil abort Nõukogude Liidu poolt Eesti territooriumil seadustati, sünnieelselt tapetud juba rohkem lapsi, kui on praegu Eestis elanikke. Ja kahjuks on see tapmine massilises mastaabis jätkunud ka pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Ja kuigi abortide arv on aastate jooksul märkimisväärselt langenud, on siiski olukord selline, et 2020. aastal tapeti sünnieelselt valikabordi teel 3256 last, 2021. aastal 3125 last ja 2022. aastal 3204 last.
Selliste faktide taustal on loomulikult raske rääkida Eesti Vabariigist kui õigusriigist. Õigusriik peaks olema selline riik, kus on tagatud kõikidele inimestele nende inimõigused, ennekõike nende kõige olulisem inimõigus ehk õigus elule, ja kus kõikide inimeste inimõigusi kaitstakse võrdsetel alustel.
Pidades silmas, et õiguskantsler Allar Jõks on juba rohkem kui 20 aastat tagasi öelnud oma ametlikus arvamuses, et põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele ning riigil on kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, oleme esitanud proua peaministrile kolm küsimust.
Esiteks: “Kas veel sündimata inimestel on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt kõigi teiste inimestega võrdne õigus elule? Kui ei ole, siis miks? Milliste muude ühiskonnagruppide liikmetel on sellisel juhul põhiseaduslik õigus elule piiratum kui teistel ning kes ja milliste kriteeriumide alusel seda otsustab?”
Teiseks: “Millega õigustab Vabariigi Valitsus ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta ehk omal soovil tehtud abortide riiklikku rahastamist Vabariigi Valitsuse määruse “Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu” alusel, olgugi et rasedus ei ole haigus, pole selle katkestamine ilma meditsiinilise näidustuseta tervishoiuteenus?” Kuivõrd rasedus ei ole haigus, ei saa ju raseduse katkestamist käsitleda ka tervishoiuteenusena. “Kas Vabariigi Valitsus käsitleb normaalset rasedust haigusena?”
Kolmandaks: “Mida kavatseb Vabariigi Valitsus teha, et tagada veel sündimata inimestele eluõiguse kaitse kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel? Milliseid õiguslikke samme on plaanis astuda ja mida kavatsetakse teha, et tõsta avalikkuse teadlikkust probleemist, eriti noorte seas, kellel seisab laste saamine veel ees? Kas on plaanis käivitada temaatilisi kampaaniaid või algatada hariduslikke programme?”
Hiljem võttis Varro Vooglaid teemakäsitluse kokku:
“Alustame lõpust. Kolleeg Karmen Joller ütles, et inimesed, kes soovivad seadusi, mille tõttu naiste ja laste suremus tõuseb, on kurjad. Noh, see on nüüd hea näide sellest, kuidas saab tõde pöörata pea peale. Meie soovime seadusi, mis kaitseks lapsi tapmise eest. Selle eest, et lapsi ei saaks tappa, tahtlikult tappa. Me soovime seadusi, mille kohaselt … Ei ole vaja vangutada pead, ma räägin tõde. Meie soovime seadusi, mille kohaselt oleks kõikidele inimestele Eestis tagatud võrdne õigus elule, nagu põhiseadus seda nõuab. Põhiseadus ütleb §-s 16, et igaühel on õigus elule, ja §-s 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, mis omakorda tähendab, et kõikide inimeste õigust elule tuleb kohelda võrdselt. Nagu näha, käib kolleeg Jollerile minu kõne üle jõu, lahkub saalist. Mis seal ikka, räägime edasi.
Fakt on see, et Eesti Vabariik praegusel hetkel ei ole riik, mis kaitseks kõikide inimeste kõige elementaarsemat õigust, eluõigust võrdsetel alustel – ei ole. Ajaloos on varem olnud riike, kus näiteks ei kaitsta juutide elu teiste inimestega võrdsetel alustel. On olnud ühiskondlikku konteksti, kus ei kaitsta mustlaste elu teistega võrdsetel alustel. Meie oleme sisuliselt samasugune riik, lihtsalt see grupp, kelle õigust elule kaitstakse vähem kui teiste omasid, juhtub olema veel sündimata lapsed.
Ei ole mõtet endale vastu rindu taguda ja rääkida, et me oleme õigusriik ja meie jaoks siin inimõigused püha ja me kaitseme kõikide inimõigusi võrdsetel alustel. See ei vasta tõele. See on täiesti vale. Eesti Vabariigis 2022. aastal, kust pärineb meie viimane statistika, rohkem kui 3000 last tapeti enne sündi ära tahtlikult haiglates arstide osalusel ja Vabariigi Valitsus maksis selle suures osas kinni. Fakt. See on Eesti Vabariigi reaalsus.
Tõsiasi on see, et iga rahva ja riigi moraalset palet saab hinnata, tuginedes sellele kriteeriumile, kuidas kaitstakse kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete, kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimeste kõige elementaarsemaid õigusi. See on kõige parem kriteerium selle hindamiseks. Ja kui me näeme, et kõige nõrgematest inimestest, kes iseenda eest seista ei saa, sõidetakse julmalt üle, isegi nende õigust elule ei peeta pühaks, siis see räägib meile midagi sellest, väga palju sellest, milline on meie ühiskonna moraalne pale ja moraalne kvaliteet.
Nüüd ma oma küsimuses adresseeriksin peaministri poole pöördudes seda, et kas te tõesti arvate, et õigus tappa omaenda lapsi või lasta tappa omaenda lapsi on inimõigus. Te olete ju ka jurist. Te olete õppinud inimõiguste üldteooriat. Te peaksite teadma, milleks on üleüldse inimõigused fenomenina teise maailmasõja järgselt esile kerkinud. Kogu selle inimõiguste kaitse rahvusvahelise projekti tuumaks on ju idee, et kõiki inimesi sõltumata nende nahavärvist, sõltumata nende vanusest, sõltumata nende soost, sõltumata nende puudelisusest, ükskõik millisest muust kriteeriumist tuleb kaitsta võrdsetel alustel inimeseks olemise faktist tulenevalt. Kui keegi on inimene, siis on temal kaasa antud, inimloomusest tulenevalt kaasa antud inimväärikus ja selle inimväärikuse tõttu tuleb kaitsta tema elementaarseid õigusi.
Ja selle tõttu kolleeg Jolleri jutt sellest, et inimõiguste kaitse peab olema seotud sellega, kui arenenud näiteks kellegi organid, on täiesti asjatundmatu, sest et inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kui arenenud näiteks keegi on. Inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kas keegi on terve või puudega, ei sõltu sellest, mis soost keegi on. Eks? Inimene omab inimväärikust tulenevalt inimeseks olemise faktist.
Sellepärast jutt sellest, et enne 22. nädalat ei ole veel sündimata inimene inimene, vaid on loode, täiesti jabur. Loode on ka inimene. Ei ole nii, et enne on loode, siis on inimene. Loode on lihtsalt üks inimese arengufaas, täpselt nagu vanur, eks ole, on samamoodi inimene nagu kõik teised on inimesed, selle pärast et vanur on üks inimese elufaas. Või teismeline või keskealine või midagi muud sellist. Nii et see jutt ei ole lihtsalt absoluutselt tõsiseltvõetav.
Ma küsisin teie käest, proua peaminister, selle kõige olulisema küsimuse nii seda arupärimist koostades kui ka oma küsimust esitades ja ma siiamaani ei ole tegelikult sellele vastust kuulnud, et kuidas te põhjendate seda, kui põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele.
Õiguskantsler, Eesti Vabariigi õiguskantsler on selgesõnaliselt seda öelnud: jah, põhiseaduses sätestatud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, nendel on ka põhiseaduslik õigus elule ja sellest tulenevalt on riik kohustatud kaitsma ka nende õigust elule. Kohustatud kaitsma. Nii. Tõsi, õiguskantsler sellessamas arvamuses ütles, et riik on vaba valima neid vahendeid, millega ta kaitseb veel sündimata laste õigust elule ja ta ei pea tingimata karistuse ähvardusel keelama nende tapmist – mis on minu meelest jabur seisukoht, aga hästi, mööname seda siin.
Aga mida ei saa ju kuidagi eitada, on see, et kui riigil on kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule, siis sellega ei ole võimalik ühitada seda, et Vabariigi Valitsus rahastab iga viimast kui aborti. On ju nii? See on ju loogika ABC: kui mul on kohustus kaitsta neid inimesi, siis ma ei saa rahastada nende tapmist. Ükskõik, kuidaspidi me seda asja vaatama. Nii et minu meelest see küsimus on endiselt õhus ja sellele ma ootaksin endiselt teie vastust. Kuidas te seda ühitate, juristina? Sest mingisugune vastus peab olema.
On kaks varianti: kas õiguskantsler eksis ja ei, põhiseadusest ei tulene riigile kohustust kaitsta veel sündimata laste õigust elule, või siis tuleb tunnistada, et nende massilise tapmise riiklik rahastamine ei saa olla õiguspärane. Nii et kui vähegi võimalik, proua peaminister, ma loodan, et te kasutate seda võimalust ja ei lahku siit enne, kui te olete siiski sellele keskse tähtsusega küsimusele vastuse pakkunud.
Igal juhul lõpetan omalt poolt üleskutsega võtta põhiseaduses sätestatud õiguse elule kaitsmise ideaali tõsiselt. See on riikliku, rahvusliku väärikuse küsimus. Mina küll tahaksin loota, et Eestist võiks kunagi saada selline riik, kus me ei kiida heaks ka kõige nõrgemate inimeste kõige elementaarsemast inimõigustest ülesõitmist. Võtkem inimõigusi tõsiselt! Räägime inimõigustest nii, nagu need päriselt on mõeldud eksisteerima ühiskonnas, mitte õigustusena kõige nõrgemate tapmiseks, terroriseerimiseks ja nende inimväärikusest ülesõitmiseks, vaid just nimelt kaitseks sellise tegevuse eest.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid