Esmaspäeval oli Riigikogus arutamisel EKRE fraktsiooni arupärimine justiitsminister Liisa Pakostale Eesti vanglate väljarentimise kohta, kus EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid tundis huvi hiigelvanglate tekke ja tuleviku vastu.
“Ma tegelikult ei plaaninud sõna võtta, aga kuulates ettekannet, kuulates küsimusi-vastuseid ja ka hiljem järgnenud kõnesid, ma mõtlesin paar omapoolset tähelepanekut siiski esile tuua.
Esimene küsimus, mis minul tekib kogu seda olukorda vaadeldes, seisneb selles, et tahaks kangesti teada, miks on üleüldse Eestis nii hiiglaslikud vanglad siis ehitatud, millele rakendust ei ole. See ei ole ju lihtsalt nii, et keegi kusagil otsustas teha sellised tohutud kolossid, need läksid maksma kümneid kui mitte sadu miljoneid eurosid, keegi teenis selle pealt, kes neid ehitas, eks, mingisugused ettevõtted, korporatsioonid said suurt kasu sellest ja siis mõned aastad hiljem selgub, et tegelikult neid polegi vaja.
Kõigis sellistes olukordades minu meelest ikkagi ei tohiks kuidagi üle libiseda sellistest küsimustest, et vabandust, kas siin ei ole nüüd tegemist mingisuguste korruptiivsete skeemidega. Ei saa ju olla nii, et me oleme kogu oma riikliku institutsionaalse süsteemi kaudu nagu niivõrd rumalad, et me ei oska ette näha seda, et meil ei ole tarvis nii meeletult palju vanglakohti välja ehitada.
Mul küll tekib kangesti küsimus, et kas on tõesti nii, et ollakse nii rumalad, et ei saada sellest aru, et pole vaja sellist kolossi, või on siin mingisugune varjatud huvide väljamängimise skeem. Selliseid asju peaks uurima, peaks analüüsima. Kui ongi nii, et mitte keegi kunagi selliste asjade eest ei vastuta, siis me jätkamegi pidevalt sedasama mustrit.
Praegusel hetkel ehitame välja meeletu Rail Balticu projekti, sajad miljonid, et mitte öelda miljardit pannakse huugama ja siis 10 aasta pärast sügame kukalt ja mõtleme, et jah, peaks mingit rakendust leidma, et ei ole nagu kaupa, mida vedada, ja inimesi ka ei ole, mida vedada, et paha lugu, eks, et mingi rakendus tuleks nüüd nagu leida. Aga seda küsimust, et miks me siis sellise asja ehitasime, kes otsustas sellise asja ehitada, kes otsustas kogu selle raha magama panna ja kes selle eest vastutab, vaat seda siis ei taheta esitada. See punkt, ma arvan, väärib ka siin allajoonimist.
Teine punkt, mida ma tahaksin omalt poolt esile tõsta, seisneb selles, et just samuti nagu kolleeg Rene Kokk osutas, pole ka minul võimalik aru saada, mille jaoks me neid siis tulevikus hoiame. Kust see vajadus peaks tekkima? Mina küll ei oska ette näha, kust peaks tekkima see ühiskondlik vajadus siiski nende hiiglaslike vanglate kasutamise järele Eesti ühiskonna enda vajadustest tulenevalt. Ma ei näe seda ühiskondlikku dünaamikat, neid protsesse, mis peaks juhtima meid sellisesse olukorda, kus nüüd jah, enne ei olnud vaja, aga näete, nüüd on tõesti vaja. See on see punkt, võib-olla keegi ütleb, et see on asjakohatu paralleel või kuidagi meelevaldne, aga ma toon uuesti esile asjaolu, millele ma osutasin ka oma küsimust esitades, ministri poole pöördudes.
Kuulates teie ettekannet, proua minister, leidsin lihtsalt pooljuhuslikult Briti, Ühendkuningriigi prokuratuuri koduleheküljelt sellise informatsiooni, et 2023. aastal, nagu ma aru saan, siis esimese 11 kuuga, siin on öelnud, et kuni detsembrini 2023, esitati Ühendkuningriigis 12 737 kahtlustust vaenukõnekuritegudes. Nendest 12 737-st 87% jõudsid ka süüdistuse esitamiseni ja nendest omakorda 85% jõudsid süüdimõistva kohtuotsuseni. Ma ei oska nii kiiresti peast arvutada, mis see absoluutarv on, aga ma ütleksin, et see võiks hinnanguliselt praegu, tunnetuse järgi jääda sinna kuskile 8000–9000 kanti. 8000–9000, jällegi sellise hinnangulise arvutuse alusel öelduna, inimest mõisteti 2023. aastal kriminaalkorras süüdi vaenukuritegudes.
Ma mõtlesin paralleelile, et minu teada praegu Eestis ei istu mitte ühtegi inimest vangis vaenukõnekuriteos süüdistatuna. Null, number on null, lihtsalt sõna otseses mõttes null, pole ühtegi inimest. Ja see ei ole selle tõttu, et meil on puudulik regulatsioon, vaid selle tõttu, et meil tegelikult selliseid kuritegusid Eesti ühiskonnas ei eksisteeri. Täna hommikul lugesin just ajalehest, et valitsuskoalitsioon ikkagi on uuesti võtnud tõsise arutelu alla, kuidas edasi liikuda selle vaenukõne kriminaliseerimise projektiga. Mul küll neid kahte asjaolu kõrvutades tekkis küsimus, kas sealt võikski tulla see uus vajadus selle järele, et tühjad vanglakohad saaksid täidetud, et Ühendkuningriigi eeskujust lähtudes kriminaliseerime vaenukõne sellisel viisil, et inimesed saaks vangi panna, ilma et nad olekski kellelegi midagi kahju teinud.
Kas sealt äkki siis tulebki see, et kehtestame Eestis Ühendkuningriigi eeskujul sellise vaenukõne kriminaliseerimise koosseisu, et inimesed saab vangi panna lihtsalt mingisuguste väljaütlemiste eest, ilma et sellega oleks kellelegi reaalselt mingit kahju sündinud? Siis võib tõesti juhtuda, et tühjad vanglakohad saavadki täidetud. Ma arvan, et selles suunas liikumine oleks loomulikult äärmiselt kahetsusväärne, aga pidades silmas, et näete, Ühendkuningriigis ainuüksi 2023. aastal ligi, jällegi ma siin spekuleerin, 9000 inimest mõisteti süüdi ja see on ainult ühe aasta näitajad, eks ole, siis põhimõtteliselt ei saa seda võimatuks pidada. Tahaks igal juhul väga loota, et selleks puhuks neid tühje vanglaid ei säilitata.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid