Kolmapäeval võeti Riigikogus vastu seadus, mis paneb firmadele kohustuse juhtkond sookvootide järgi paika panna. Selle eelnõu absurdsusest rääkis oma kõnes EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Täna oleme siis jõudnud kolmandale lugemisele seaduseelnõuga 588, mille lühikokkuvõte ka kõigi, mitte siin viibivate isikute jaoks kõlab järgmiselt. Eelnõu kohaselt peavad Eestis registreeritud suured börsiettevõtted valima kahe eesmärgi vahel: kas vähemalt 40% nõukogu liikmetest või vähemalt 33% juhatuse ja nõukogu liikmetest peavad kuuluma vähem esindatud soo hulka. Valitud eesmärk peab olema ellu viidud 2026. aasta keskpaigaks ning sellest tuleb teavitada Finantsinspektsiooni.
Kõige lühemalt peab selle eelnõu kohta ütlema, et see on eemaletõukava ideoloogia kehastuseks. Siin me näeme tõesti väga põhimõttelist maailmavaatelist erinevust erinevate poliitiliste leeride vahel.
Teie, kes te seda eelnõu läbi surute siin parlamendis, nimetate ennast liberaalideks. Vabandust! Kas liberalismi üks baasprintsiipe ei peaks seisnema selles, et võimaldada inimestele ja ka ettevõtetele vabadus korraldada omaenda asju vastavalt oma paremale äranägemisele, kui sellega kellelegi kahju ei tehta? See on liberalismi esimene postulaat, millest peaks juhinduma.
Aga mida teie teete? Te kehtestajate suurtele börsiettevõtetele esimese sammuna – edaspidi kindlasti järgmistele ettevõtetele ja järgmistele professioonidele – kohustuse: te peate oma juhtorganitesse võtma nii ja nii palju erinevast soost isikuid.
Ehk siis kujutage nüüd reaalselt ette sellist olukorda. On näiteks suurettevõte, kus juhtumisi on juba pikka aega kõik nõukogu liikmed mehed – hästi kokku töötanud meeskond, kõik oma ala väga head spetsialistid, kogenud, etteheiteid pole, panustavad-töötavad. Aga nüüd öeldakse, omanikud ütlevad: “Teate, midagi pole teha, kulla mehed, me peame vähemalt 40%-st teist loobuma, teid sellelt kohalt minema lööma, sellepärast et riik kirjutab meile ette, et me peame siia naised sisse tooma.” Need ütlevad: “Kuulge, aga vabandust, me oleme ju väga hästi ja kohusetundlikult teinud tööd, aidanud ettevõttel areneda-kasvada. Miks me lahkuma peame?!” Ega sisulist põhjust ei olegi, lihtsalt valitsus nõuab, meil selline liberaalne valitsus, kes on meile sellise käsu andnud ja ähvardab meid vastasel juhul karistama hakata.
Nüüd osutan sellele, et kui esimesel lugemisel Jürgen Ligilt sai küsitud sanktsioonide kohta, siis ta vastas selgesõnaliselt, et ei, mingeid sanktsioone ei ole. Tsiteerin: “Mis me oleme saavutanud? Me oleme saavutanud selle eelnõu, direktiivi radikaalse pehmenemise: mingeid sanktsioone ei ole, on lihtsalt kirjeldatud tegevused, mis parandavad alaesindatud soo [—] juurdepääsu juhtorganitesse.”
See on otsene vale. Te kõik teate seda, et see on otsene vale. On küll sanktsioonid ette nähtud, sellepärast et eelnõu ütleb täiesti selgesõnaliselt, et seadusesse lisatakse § 23791 pealkirjaga “Soolise tasakaalu parandamiseks individuaalse kvantitatiivse eesmärgi seadmise kohustuse rikkumine”, milles öeldakse, tsiteerin: “[…] individuaalse kvantitatiivse eesmärgi seadmise kohustuse rikkumise eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.”
Tõsi on see, et ei karistata tingimata kohe selle eest, kui see eesmärk ei ole momentaalselt täidetud. Aga kui ei anta Finantsinspektsioonile aru selle kohta, milliseid meetmeid on rakendatud selleks, et liikuda nimetatud eesmärgi poole, siis saab karistada – ja seda ei saa vaidlustada, see on fakt – kuni 400 000 euro suuruse trahviga. Nii et mitte ainult ei kehtestada sellist kohustust, et te peate vahetama välja oma nõukogu liikmeid, et nad vastaksid õigele soole, vaid ka nähakse ette väga jõhkrad trahvid, kui sellele nõudmisele ei alluta.
Mina ütleksin küll, et see ei ole liberaalne projekt. Seda saab nimetada ühe teise sõnaga, see on olemuslikult totalitaarne. Totalitaarne! Ma tean, et kui ma ütlen sõna “totalitaarne” või “totalitarism”, siis see kõlab millegi sellisena, mille puhul esimese asjana silme ette kerkib üks sihuke kitsaste vuntsidega mees, eks ole, kes kõva häält teeb kõnet pidades. Aga totalitaarne avaramas tähenduses tähendab seda, et riigivõimu käsitlus on totaalne.
See tähendab seda, et arvatakse, et riigivõim ei tunnistagi piire, ta võib minna, kuhu ta tahab, ta võib nõuda, mida ta tahab, ta võib kirjutada ette, mida ta tahab. Ja siis me näeme selle ilmingut. Mis õigust on riigivõimule ette kirjutada eraettevõtetele, millisest soost peavad olema tema juhtorganite liikmed? Kust tuleneb riigivõimu selline voli, selliseid ettekirjutusi teha?
Ja see ei ole loomulikult mingisugune isoleeritud küsimus, täpselt sama ideoloogilist baashoiakut me näeme ja ka sealt, et riigivõim tahab hakata karistama inimesi selle eest, kui nad väljendavad seisukohti, mis ei ole ideoloogiliselt heakskiidetavad. Eks, laiendamine neid niinimetatud vaenukõne keelde ja kriminaliseerime selle. Tahetakse karistada selle eest, kui lapsevanemad ei kasvatama lapsi sellisel viisil, nagu riik nõuab, kui vanemad tahavad näiteks lapsi kodus kasvatada, kodus harida, ja neil on piisavalt vahendeid selleks olemas. Eestis on sellega veel suhteliselt hästi, peab tunnistama, aga paljudes riikides on see nii. Saksamaal siiani kehtib Hitleri seadus, mis keelab koduõppe. Karistame selle eest. See ei ole riigi asi, kuidas vanemad oma lapsi harivad ja kasvatavad.
Kirjutatakse ette, mida võib oma maale ehitada, mida ei või, millise autoga võib sõita, millise autoga ei või sõita, millises majas sa võid elada, millises majas sa ei või elada, kas sa võid ahjuküttega maja üldse omale ehitada või ei või, eks. Ja siis jõuame sinna välja, eks ole, mida sa pead laskma oma kehasse süstida. Järjest rohkem nõutakse ja nõutakse, nõutakse riigivõimu poolt endale õigust ettekirjutusi teha.
Ja siis näeme ka seda: ettekirjutust selle kohta, millisest soost peavad olema juhtorganite liikmed. See ei ole riigivõimu asi, põhimõtteliselt ei ole. Ja see pole ka üldse oluline, mis soost on juhtorganite liikmed. Ettevõtete puhul on oluline see, et tegemist on ausate, pühendunud, usaldusväärsete ja kompetentsete inimestega. Sugu ei ole oluline! Tõesti ei ole.
Ja mis on ka muidugi groteskne kogu selle asja juures, on see, et eraettevõtetele tehakse selliseid ettekirjutusi suure sanktsiooni ähvardusel. Aga vabandust, sotsiaaldemokraadid, kus teie juhtorganites on kehtestatud nõue, et peab olema sooline tasakaal? Reformierakond, kus teie juhtorganites on kehtestatud nõue, et peab olema sooline tasakaal? Eesti 200, kus teie juhtorganitesse on kirjutanud sihuke nõue sisse? Rääkimata sellest, et hakata iseenda suhtes mingeid sanktsioone rakendama.
Ja siit veel samm edasi … Mitte samme edasi, lõpetame selle küsimuse ära. Näidake eeskuju, hakake näitama, et meil on juhatus triibuline: mees, naine, mees, naine, mees, naine jne. Ja kui see on tehtud, vabatahtlikult, siis hakake rääkima midagi teistele selle kohta.
Ma ei ütle, et see õige lähenemine on, mina seda mingil juhul ei poolda, ma ei arva ka, et parteide juhtorganitesse peaks valima inimesi soo alusel, mitte kompetentsuse ja muude oluliste isikuomaduste alusel. Aga siis ma saaks vähemalt aru, kui te sealt edasi nõudmisega teistele.
Ja veelgi enam, siit me jõuame järgmise tasandini: riik nõuab midagi eraettevõtetelt, aga riigiettevõtetelt ei nõua. Kuulge, see on ju naeruväärne! Mõelge nüüd nende börsiettevõtete peale, mis pilguga nad seda vaatavad. Te ei nõua riigiettevõtetelt sellist asja ja meid ähvardate kuni 400 000 euro suuruse sanktsiooniga.
Nii et kogu see asi kokku on lihtsalt äärmiselt näotu. Rääkimata sellest, et problemaatilisi aspekte on siin veel. Eelnõu ei räägi mitte midagi meestest ja naistest, ei räägi bioloogilisest soost, vaid räägib sellest, et vähem esindatud, alaesindatud sugu peab olema vähemalt 40% või 33% ulatuses. Aga ise te jutustate sooideoloogiast, mis ütleb, et sugusid on palju rohkem kui kaks. Nii et kes siis see alaesindatud sugu seal on? Mõistusevastasus on totaalne.
Igal juhul kutsume üles mitte sellist programmi edendama ja hääletame sellele eelnõule vastu.”
Kuna sots Riina Sikkut tegi vastulause, jätkas Varro Vooglaid: “Tõesti oleks huvitav teada, kust Riina Sikkut leiaks näiteks 40% kompetentseid naisi, kes oleksid nõus asuma tööle kaevandustesse või tee-ehitusse. Seda oleks päris huvitav teada.
Aga vastusõnavõtt loomulikult seisneb selles, et tegelikult ei ole siin mingisuguse üldise mustriga tegemist. Võib-olla on leitavad kusagilt üksikud erandid, nagu ta panga juhtkonnast rääkis, aga see, et kusagil on valet teed mindud, ei tähenda mitte kuidagipidi seda, et peaks valet teed pidi minema edasi ka kõikides muudes sektorites.
Tegelikult ei ole ju küsimus siin ainult soolises aluses, vaid võib võtta ka mingisuguse muu aluse – ma ei tea, olgu see seksuaalne sättumus või olgu see rass või olgu see rahvus või olgu see midagi muud – ja öelda, et paneme muud koodid ka peale, et vähemalt kolmandik peavad olema alaesindatud seksuaalse sättumusega nõukogudes ja juhatustes, vähemalt kolmandik peab olema alaesindatud rassist, vähemalt kolmandik peab olema alaesindatud religioonist.
Miks siis ainult naised üks kriteerium on, mis peaks kvalifitseeruma? Nii et see on puhtalt ja läbi ja lõhki mõistusevastane.”