Teisipäeval oli Riigikogus nn jah-seaduse ehk valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu, millele andis hinnangu EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Ma ei jõua tegelikult neid probleeme siin ei viie ega kaheksa minutiga ära käsitleda, sest tegemist on tõsiste juriidiliste probleemidega.
Esimese asjana ma ütlengi ära, et eks me oleme siin halvas olukorras mingitpidi, sellepärast et vaadake, kui niimoodi propagandistlikult asja käsitleda, nagu kogu see raamistus ju on, et nüüd tuleb nõusolekuseadus, siis tekibki paratamatult selline mulje, et kes nüüd nõusolekuseadust ei toeta, need on siis need mehed ja naised, kes arvavad, et seksuaalsuhetesse võiks astudagi ilma teise poole nõusolekuta. No kes tahab ennast sellisesse raamistusse asetada, sellist kuvandit enda peale võtta? Ei, keegi ei taha.
Aga miks selline kuvand üldse tekib? Sellepärast, et ongi selline propagandistlik ja valelik raamistus sellele asjale juba antud. Eeldus on ju see, et me kõik, ma arvan, et ma võin kõikide fraktsioonide nimel rääkida, et kõik me jagame seda baaspositsiooni, et seksuaalsuhetesse võib astuda üksnes mõlema poole nõusolekul. Selles ei ole üldse vaidlust, ei ole mõtet rääkida siin, kes on nõusoleku pooldajad ja kes ei ole nõusoleku pooldajad. Küsimus on hoopis milleski muus. Küsimus on selles, millisel viisil peaks olema see nõusolek väljendatud ja millisel viisil peaks tuvastama seda, kas see nõusolek on väljendatud ja kuidas seda peaks tõendama. Need on palju keerulisemad küsimused, aga need on need tegelikud küsimused.
Ja on ka selline ütlus ju olemas rahvatarkuses, et põrgutee on sageli sillutatud heade kavatsustega. Tänagi me oleme kuulnud siin hästi palju juttu nendest headest kavatsustest, kuidas kaitsta ennekõike siis naisi, kuigi mitte ainult, eks, seksuaalse vägivalla eest. Ja väga hea, peamegi selle poole pürgima, et kaitsta naisi maksimaalselt nende heade kavatsuste … Mitte heade kavatsuste, vaid seksuaalse vägivalla eest. Aga me ei tohi selle poole pürgida sellisel viisil, et me põhjustame mitte ainult häid tulemusi, vaid ka halbu tagajärgi, mis on ebaproportsionaalsed saavutatud heade tulemustega, kui neid üldse on.
Ja siin ongi need kaks põhiküsimust, millele peaks tegelikult keskenduma. Kas tegelikult neid häid tulemusi saavutatakse, mida siis käsitletakse selle seaduseelnõu sellise põhieesmärgina? Ja teiseks, kas võib juhtuda, et kaasnevad ka soovimatud tagajärjed, mis on tegelikult palju tõsisemad kui see saavutatud tulemus? See ongi see põhjus, miks meie positsioon on, et seda eelnõu ei saa toetada. Sest me arvame, et esiteks sellega ei saavutata midagi märkimisväärset, aga teiseks põhjustatakse väga põhimõttelised probleemid, mida ei saa õigussüsteemi aluspõhimõtetega vastuollu minemise tõttu ei saa aktsepteerida.
Nüüd räägime siis nendest asjadest, nii palju kui jõuab rääkida. Esimene põhimõtteline probleem on see, et ei ole võimalik selgelt aru saada, mida tähendab siis see vaba ja väljendatud nõusolek. Ütleb ju ette pandud § 141 sõnastus, et suguühtesse astumise eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta saab inimest karistada, eks. Vaba ja väljendatud nõusolekuta. Aga mida see tähendab? Seda seadus tegelikult lahti ei mõtestata.
Kui te vaatate kehtivat normi, siis see ütleb palju täpsemalt: inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Kas seegi määratlus on piisav, on küsitav. Võib-olla peaks seda täpsemalt lahti selgitama, mida siin ikkagi täpsemalt silmas on peetud, aga ta on oluliselt täpsem kui see, mida nüüd ette pannakse: suguühtesse astumise eest inimesega tema vaba ja väljendatud nõusolekuta. Mida see tähendab?
Eelnõu algses versioonis oli täpsustus, et vabaks ja väljendatud nõusolekuks ei loeta olukorda, kus toimepanija, pange tähele, seadis eesmärgiks või b) teadis, et isik ei saa oma tahet kujundada järgmistel põhjustel: teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt või muu võrreldav põhjus. See viimane osa on juba jälle selline udune, aga siin on terve, päris pikk loetelu nendest asjaoludest, mida siis käsitletakse selle seisundina, mida ei saa lugeda vabaks ja väljendatud nõusolekuks. Oluliselt selgem on juba, mida on silmas peetud, aga mingil põhjusel, millest mina siiamaani tegelikult aru ei saa, on see sealt kõik välja võetud ja piirdutud sellise väga üldise määratlusega.
Nüüd küsimuseks jääb, kas selline asi on üleüldse kooskõlas põhiseaduse § 23 lõige 1 sätestatuga, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, mis ei olnud selle toimepanemise hetkel määratletud kuriteona. Selle printsiibi üks aspekte on ka see, et kui tegu ei ole määratletud piisavalt selgelt kuriteona, et ei ole ühemõtteliselt keskmisele normaalsele inimesele arusaadav, mida siin silmas on peetud, siis see ei vasta sellele printsiibile.
Teine selline väga põhimõtteline probleem, millele, nagu sellele eelnevalegi probleemile on samuti viidanud ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond – ma ei jõua nende seisukohta praegu pikemalt vahendada, kuigi soovitan seda kõigil lugeda –, seisneb siis selles, et on ikkagi tõsine kahtlus, kas säilib austus süütuse presumptsiooni vastu, mille osaks on siis ka see põhimõte, et keegi ei pea tõendama kriminaalmenetluses omaenda süütust. See on siis sätestatud põhiseaduse § 22 lõige 2 ja ka kriminaalmenetluse seadustikus § 7 lõige 2.
Põhiseadus ütleb: keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Ja nüüd võib juhtuda väga lihtsalt selline olukord. Panete tähele? Laekub kuriteokaebus: mind vägistati selle tõttu, et minuga astuti seksuaalsuhtesse, ilma et minult oleks saadud vaba, ja kuidas see oli siis?, väljendatud nõusolek, jah? Nii. Nüüd uurimisorganid paluvad siis kahtlustataval esitada oma vastuväiteid. Esimene õigus on see, et kahtlustatav ei pea esitama mingeid vastuväiteid, keegi ei pea tõendama oma süütust. Ma ei soovi üldse mingisuguseid ütlusi anda kahtlustatavana.
Või teine variant, mis on tõenäolisem, sest inimene saab aru, et kui tema vastu on esitatud tõsised süüdistused väidetava kannatanu poolt, siis ta peaks esitama oma vastuväiteid, eks ole, ta esitab ka oma vastuväiteid: ei olnud nii, nagu öeldi. Aga mis nüüd edasi saab, kui tegelikult see väidetav kannatanu ei pea tõendama ei vägivalda, mitte mingisuguseid märke ei pea olema selle kohta, et üldse vägivalda kasutati, ega ei pea tõendama ka mitte midagi muud? Lihtsalt ütleb, et minult ei küsitud nõusolekut. Vägivalda ei olnud. Ja nüüd siis see vaene kahtlustatav on olukorras, kus tema peab siis hakkama nüüd tõendama, et tegelikult oli küll nõusolek, eks.
Kuidas ta seda tõendama peaks, pidades silmas, et sellised sündmused leiavad aset üldjuhul nelja silma all, mitte mingisuguste kaamerate vaateväljas? Mitte mingisuguseid muid täiendavaid tõendeid sageli ei ole. Ja ei ole ka vaja tuvastada, et vägivalda näiteks toime pandi, meditsiinilise läbivaatuse või millega muu sellisega.
Nüüd, kui me lähtume sellisest kuriteokoosseisust, siis on kriitilise tähtsusega, et mitte mingil tingimusel ei saa isikut süüdi mõista üksnes tuginedes väidetava kannatanu ütlustele. Ja vaat selles osas praeguses menetlusfaasis kindlus puudub. Kui me vaatame ka eelnõu seletuskirja, siis siin ei ole antud ühemõttelist seadusandja seisukohta, et ükski kohus mitte ühelgi tingimusel ei tohi käsitleda piisava tõendina seda, et kannatanu on öelnud, et nii on. See on see põhiasi, mida meie ka tungivas toonis mitte ainult soovime, vaid nõuame, et saaks vähemalt seletuskirja kirjutatud absoluutse miinimumina, et niimoodi ei tohi õigust mõista.
Lihtsalt viimase asjana ütlen, et seletuskirjas on öeldud, justkui kohtupraktikas peaks leidma lahendused sellele probleemile, aga sellega ei saa nõustuda. Sellele probleemile tuleb lahendus leida seadusandja poolt. Ja kõike eelnevat silmas pidades me anname üle ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata just nimelt nende kontseptuaalsete probleemide tõttu.