Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid siseministrilt peaministri ülesannetes Lauri Läänemetsalt, miks on Tallinnasse üles pandud plakatid, millel kujutatakse reaalseid maju sõjas purustatutena.
Varro Vooglaid päris ministrilt: “Minu küsimus seondub selle kampaaniaga, mis on Tallinna tänavatel sel nädalal käima tõmmatud. Jutt käib kampaaniast, mille raames on Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel pandud üles neli suurt postrit, kus on kujutatud sõjas puruks pommitatud majad. Postrid on paigutatud nii, et need majad, mis seal on kuvatud, ongi reaalselt nende postrite taga ehk konkreetsed majad konkreetses kohas tänavavaates puruks pommitatuna.
Esiteks ma pean ütlema, et minu meelest on see täiesti kohatu, et selline kampaania on käivitatud, eriti veel Eesti Vabariigi aastapäeva nädalal, kus me tähistame oma iseseisvust. Panna üles sellised postrid, kus näidata, et me oleme nüüd sõja ja rünnaku ohvriks langenud, ei ole õige, rääkimata sellest, milline on selle mõju inimeste psüühilisele tervisele, eriti laste tervisele.
Minu jaoks, ma ütlen ausalt, on täiesti ebausutav ka see ametlik selgitus, mis on antud, et kaks noort sõltumatut kunstnikku lihtsalt tegid sellise ilusa kampaania, millega räägitakse, kui oluline on rahu ja ja nii edasi. Mulle jääb selline mulje, et pigem on tegemist sellise strat[eegilise] komm[unikatsiooni] projektiga, mis teenib valitsuse enda huve: kasvatada oma populaarsust, mobiliseerida rahvast valitsuse selja taha. Teatavasti valitsuse populaarsus on praegusel hetkel väga madal – 37% ainult – ja hirm on kokku liitev faktor, mobiliseerib alati inimesi valitsuse selja taha.
Ja sellega seonduvalt ma mõtlesin teie käest küsida: kas te saate ühemõtteliselt ja selgelt kinnitada, et kindlasti selle kampaania elluviimisel ei ole mitte midagi pistmist valitsusega, valitsuse all töötavate struktuuridega? Lihtsalt täpselt nii lihtne see asi ongi: kaks sõltumatut noort kunstnikku, näete, tulid huvitava mõtte peale, said kultuurkapitalist rahastust ja mitte mingit laiemat tausta seal kindlasti ei olegi.
Siseminister Lauri Läänemets eitas valitsuse seotus kampaaniaga ja nägi selles ainult kunsti: “Sõnum on meelde tuletada, et meil võib olla siin täna tore, aga kuskil inimesed surevad, siis ma arvan, et see täidab ju täna eesmärki, selles mõttes täidab eesmärki. Ta vastab tõele, et väga paljudele venelastele see ei meeldi. Kindlasti on neid Eestis elavaid venelasi, kellele ei sobi see, et tuletatakse meelde – Eesti rahvale –, et Venemaa ründab Ukrainas, Venemaa tapab Ukrainas süütuid inimesi, Venemaa tapab lapsi, Venemaa nii-öelda varastab või küüditab lapsi Ukrainas. Kõik see, kuidas inimesed surevad, ja kõik see sõjakoledus on nende plakatite pealt näha. Loomulikult on väga palju inimesi, kellele ei meeldi, et tuletatakse ühiskonnas meelde ja tuuakse esile seda jõhkrust, mida Venemaa teeb. Eks ta hirmutab, hirmutab inimesi.
Ma arvan, et need kunstnikud – kes iganes need isikud olid, kes need plakatid sinna paigutasid – on väga hästi tabanud ja oma eesmärgi arvatavasti saavutanud. Mina ehitaks või vaataks ja näen seda niimoodi: mina ehitaks sinna kaastunde. Mina näen selles nagu kaastunnet. Mina näen selles muret. Kui mina vaatan seda, siis mina näen seal appikarjet ja seda, et mõelge neile inimestele, kes Ukrainas surevad, ja ärge unustage neid. Nii nagu ma ütlesin alguses, me kõik näeme kunstis erinevaid asju. Teie näete hirmu, ma saan sellest aru ja ma saan aru ka nendest inimestest, kes tunnevad hirmu. See kindlasti on niimoodi. Aga seal saab näha ka seda appikarjet ja neid inimesi on ka olemas, kes seda appikarjet näevad ja see on ka ju fakt. Selles mõttes kunstiga on niimoodi, et seal ei ole mitte kunagi ühtegi lõplikku tõde ja arvatavasti kunstnikud seda tihti ka ju taotlevad.”
Varro Vooglaid küsis uuesti: “Esiteks siis saan aru sedasi, et teil ei ole selle kohta informatsiooni, aga ühemõtteliselt ei saa kinnitada, et kuidagi valitsus ega selle all tegutsevad struktuurid ei või sellega seotud olla. Tegelikult tahaks sellele küsimusele saada vastust, sest et kangesti jääb selline mulje. Käekiri on ju väga selgesti äratuntav ja muster, millesse see paigutub, on selgelt nähtav. Koroona ajal nägime täpselt sarnast käekirja: mobiliseerida enda taha inimeste toetust, toetust oma poliitiliste plaanide elluviimisele, mis on iseenesest ebapopulaarsed, läbi hirmu. Ja te teete praegu … Või see kampaania teenib täpselt sedasama eesmärki. Ma ei saa öelda, et teie teete, sest mul neid fakte ei ole, nagu ma juba eelnevalt ütlesin, aga väga selline mulje jääb.
Osutus teie poolt, et nendes rajoonides, kus need plakatid on üles pandud, elab palju venelasi ja sellepärast võib-olla ongi neile neid tarvis näidata, on minu meelest väga küüniline. Sellepärast et esiteks, alustame sellest, rahvuslikul alusel eristuste tegemine, et osasid inimesi Eestis võib hirmutada ja see ongi õigustatud, teisi võib-olla mitte nii väga, on küüniline. Teiseks ka see, et nendes linnaosades elab väga palju eestlasi ja ka ukrainlasi sealhulgas.
Näiteks täna hommikul rääkisin ühe inimesega, kes ütles, et minu maja on kujutatud seal plakatil, näed, siin on minu korteri aknad puruks pommitatud ja minu kohal kõrgemal korrusel elab üks Ukraina perekond koos lastega, kes on Ukrainast tulnud ära sõja eest ja nüüd tulevad koju, näitavad, et meie maja jälle puruks pommitatud selle pildi peal. See on ju psühhoterror, laste suhtes ennekõike. Ja kui me räägime siin palju sellest, kuidas ikka on on vaimse tervisega probleemid ja samal ajal lubame sellist psühhoterrorit lastele teha, siis see minu arvates on lubamatu.”
Martin Helme kommenteris lugu järgnevalt: “Kunstist ei ole meil mõtet rääkida. See ei ole kunst, see on infooperatsioon, psühhooperatsioon, maksumaksja rahaga tehtud muide. Ja väga küüniline jutt tuleb siit. Ühest küljest eelmises küsimuses te rääkisite, kuidas ministri autoaknaid puruks peksnud inimesed olid Eesti kodanikud, jättes täpsustamata, et nad tegelikult on kõik vene rahvusest, ja siis te räägite, et seal kodakondsuse juures me ei tee mingit vahet inimeste rahvuses, on kodanik ja kogu lugu, ja kogu Eesti riik on kollektiivselt mõnes mõttes ka kaassüüdlane. Aga kui me paneme psühhooperatsiooni ja ja infooperatsiooni plakateid üles, mis on selgelt mõeldud tegelikult Eesti inimestes hüsteeria ja hirmu kütmiseks, siis tegelikult me ajame omaenda inimesi, omaenda lapsi stressi selleks, et venelastele kohta kätte näidata. Ahhaa, me oleme nihukesed Kaval-Antsud siin Eestis. See on nii vastik, lihtsalt seda on vastik kuulata. Mina siis lihtsalt küsiksin, ja see on konkreetne lugu – selles ühes majas seal Mustamäel, see koht, mis on puruks pommitatud pildi peale, selle koha peal elab Ukrainast põgenenud perekond, naine ja laps või lapsed – kas te mõistate sellise psühho- ja infooperatsiooni hukka?”
Lauri Läänemets ei mõistnud hukka.
Allikas: Riigikogu stenogrammid