Kolmapäevasel riigieelarve arutelus osutas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid sellele, kui vildak kogu see bürokraatlik sünnitis on.
Varro Vooglaid: “Esimene asi, mida peab selle eelarve kohta ütlema, on see, et väga paljusid inimesi, mind kaasa arvatud, teeb väga murelikuks, et me ikkagi väga kiiresti kasvatame riigi võlakoormust. On täiesti ilmselge, et kui me vaatame nii eelarvet kui ka eelarvestrateegiat, siis on mindud üle režiimile, kus elatakse süsteemselt üle oma võimaluste.
Konkreetsetest numbritest rääkides, eks eelarve defitsiit teatavasti on 4,5% SKT-st, puudujääk 2,2 miljardit eurot. Nelja aastaga kasvab Eesti aastane intressikulu 280 miljoni võrra ja 2029. aastaks tõuseb intressi teenindamiseks vajaliku intressimaksete määr praeguselt 184 miljonilt 464 miljonile. Ehk siis lühidalt öeldes, 2029. aastaks on ainuüksi intressimaksed juba ligemale 500 miljonit eurot.
Ma tean, see on eraldi teema, sellest võiks eraldi pikemalt rääkida, aga ma ise olen mõelnud, et niisugune praktika tegelikult asetab väga tõsise küsimärgi alla ka demokraatliku riigikorralduse. Sellise lihtsa lähenemise kohaselt, ütleme, konkreetne parlament, konkreetne koosseis peaks saama kasutada seda raha, mis konkreetsel hetkel on kasutada. Kui võtta väga suurt võlga tuleviku arvelt, siis see tähendab ju seda, et maksustatakse ka tulevaid põlveid, kes saavad selle võrra vähem ise langetada poliitilisi otsuseid selle kohta, mida nad siis tegelikult tahaksid maksurahaga peale hakata, kuidas oma elu korraldada. Tõuseb ju küsimus, mul ei ole selle kohta selget vastust endalgi, aga küsimus tõusetub, et kas selline praktika on demokraatlik, et me tegelikult tulevastelt põlvedelt võtame otsustusõiguse ära.
Probleem on seda hullem, et kui me vaatame Eesti rahva demograafilist olukorda ja sündimusnäitajaid, siis me näeme, et me oleme jõudnud ju rekordmadala sündimuseni, rekordmadala sündide arvuni ja ka rekordmadala sündimuseni. Teatavasti fertiilses eas naise kohta on sünde, lapsi jäänud nii madalale tasemele kui 1,18, mis on juba ligemale poole vähem kui selleks, et säilitada rahvastikutaset.
Kui Jürgen Ligi ütles valitsuse poolt eelarve heakskiitmisele järgnenud pressikonverentsil, et sellest august saab olema väga raske välja tulla, siis mina, olemata küll rahandus- ja majandusinimene ise, olen mõelnud, et kuidas sellest august on üleüldse võimalik välja tulla olukorras, kus sündide arv järjest langeb, ühiskond järjest vananeb. Neid inimesi, kes tarvitavad, vajavad ressursse, eks ole, vanu inimesi on järjest rohkem, neid inimesi, kes loovad ressursse ja maksavad makse, on järjest vähem. Ma tõtt-öelda puht niimoodi loogiliselt arutledes ei oskagi ausalt öeldes nagu näha, kuidas sellest august peaks sellises demograafilises olukorras olema üleüldse võimalik välja tulla.
Nüüd edasi, põhiõigustus nii suure eelarve defitsiidi tegemiseks seisneb siis ju selles, et me oleme väga keerulises julgeolekuolukorras ja riigikaitsekulusid peab tõstma. Sellega seonduvalt võiks eraldi öelda nii mõndagi. Minu jällegi selline loomulik hoiak, instinkt on see, et kui me oleme olukorras, kus Riigikontroll tuvastas septembrikuus avaldatud raportiga – või oli see augustikuus –, et Kaitseministeeriumi haldusalas valitseb hiiglaslike rahade opereerimisega seonduvalt tohutu korralagedus ja puudub üleüldse igasugune kindlus selle kohta, kuhu see raha läheb, kuidas seda kasutatakse, no siis ei saa sinna täiendavalt sadu ja sadu miljoneid juurde lisada. 2026. aastaga teatavasti circa 850 miljonit eurot tõstetakse Kaitseministeeriumi valdkonda suunatavat raha. Minu meelest lubamatu, vastutustundetu.
Seda enam, et hiljuti tuli ka ju parlamendi riigikaitsekomisjon välja oma sellise raportiga, kus öeldi samamoodi, et puudub valmisolek sõja pidamiseks, sellepärast et on tehtud süstemaatilisi vigu. Ja nagu Riigikontrollgi ütles, ei ole suudetud pöörata seda väga suurt raha, mida riigikaitsesektorisse suunatakse, reaalseks kaitsevõimeks.
Nii et loosunglikult kõlab ju hästi, et suuname sinna hästi palju raha, meil on keeruline julgeolekuolukord, aga kui seda ei suudeta reaalselt pöörata päris kaitsevõimeks, mis ka kvalitatiivselt parandaks meie võimekust sõda pidada, siis on see tegelikult ju lihtsalt musta auku loobitud raha. Ja mitte lihtsalt raha on kaotsi läinud, vaid teiste valdkondade arvelt tuleb see raha ja see omakorda süvendab neid probleeme, millele ma juba osutasin. Kui näiteks perepoliitikasse mitte investeerida praeguses olukorras, kus me oleme katastroofiliselt madala sündimuse juures, ja suunata see riigikaitsesse, siis lapsi sünnib tulevikus veel vähem, aga see on ju seda mõistusevastasem, kui me riigikaitsevaldkonnas ka mingit kvalitatiivset arenguhüpet tegelikult ei tee.
Tekib järjekordselt küsimus, kas sellisel juhul ei ole tegemist lihtsalt teatavat laadi räkitiga jälle. Nagu selle rohepöörde näol on minu meelest tegemist räkitiga, me suuname sinna sadu ja sadu miljoneid eurosid igal aastal, aga see reaalselt ei päästa mitte kuidagi planeeti. Mitte keegi pole kunagi selgitanud, kuidas see peaks reaalselt päästma meid kliimasoojenemisest ja sellega kaasnevatest hädadest.
Täpselt nagu Rail Baltic minu vaates tundub olevat räkit, eks. Me saame hiigelkalli raudtee sinna Häädemeestele, olgugi et meil juba Tallinna–Pärnu suunal on olemas raudteetrass ja raudteekoridor, me rajame täiesti uue raudtee, eks. Ehituskorporatsioonid ja erinevad muud korporatsioonid saavad sellest muidugi väga palju raha, aga mis see kasu ühiskonna jaoks on? Mina ei ole näinud, milles see võiks seisneda.
Samamoodi mulle tundub, et on nende kaitsekulutustega. Tohutu raha läheb erinevatesse kaitsefondidesse ja erinevatesse muudesse fondidesse, mis saavad selle kaudu raha, erinevad nii-öelda iduettevõtted ja muud ettevõtted. Aga kas see parandab meie kaitsevõimekust? Mina sellist veenvat argumentatsiooni siin saalis igal juhul kuulnud ei ole.
Viimane punkt, mida ma tahtsin esile tuua, seisneb selles, et minule juristina on sügavalt arusaamatu, kuidas on võimalik selline olukord, kus ma ei tea kui palju aastaid juba järjest õiguskantsler ütleb: sellisel viisil mitte ainult ei tohi teha riigieelarvet, vaid see on põhiseadusega vastuolus, niisugusel viisil riigieelarve tegemine on põhiseadusvastane.
Tsiteerin hiljutist õiguskantsleri teadaannet: õiguskantsler on analüüsinud kehtivat riigieelarve seadust ehk niinimetatud baasseadust ja koos riigikontrolöriga selgitanud, et see ei taga riigieelarve koostamist nii, et Riigikogu liikmetel on võimalik aastaeelarves eneses muuta kulude ja tulude jaotust, põhiseaduse kohaselt peab Riigikogul see võimalus olema. Ehk siis mitte lihtsalt ei ole meil tegemist puudusega, probleemiga, vaid põhiseadusevastase olukorraga.
Ja täpselt samamoodi riigikontrolör käib aastast aastasse siin puldis andmas aastaülevaadet, eelmisel nädalalgi, hilisõhtul oli ta ju siin ja tõi järjekordselt esile, et olukord pole paranenud, probleemid on endised ja mitte midagi ei muutu, sõltumata sellest, kui palju nendest asjadest räägitakse.
Lõpetuseks nende asjadega seonduvalt minul on kaks üleskutset. Tegelikult võiks tõesti teha parteideülese kokkuleppe, et istuks maha ja lõpetaks selle tegevuspõhise riigieelarve eksperimendi ära, teeks asjad korda nii, nagu õiguskantsler ja Riigikontroll on osutanud. Ja teiselt poolt üleskutse presidendile ja õiguskantslerile: kui olukord ei muutu, kui selleks midagi ei tehta, et olukorda parandataks, siis ärge lihtsalt leppige sellega, vaid pöörduge Riigikohtusse ja vaidlustage vastuvõetud riigieelarve seaduse kooskõla põhiseadusega.”