Varro Vooglaid: rahvusvahelise sanktsiooni seadus ei ole Eesti huvides

Eilsel rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmandal lugemisel pidas kõne ka EKRE saadik Varro Vooglaid.

EKRE fraktsiooni nimel ütlen kohe algatuseks ära, et meie seda eelnõu ei poolda, sest see eelnõu on vastuolus elementaarsete õigusriigi põhimõtetega, esiteks, nagu need on sätestatud meie põhiseaduses, ja teiseks, see on ka poliitiliselt endas väga tõsiseid ohte kätkev Eesti jaoks. Meie kindla veendumuse kohaselt ei ole see Eesti parimates huvides.

Alustame õiguslikust aspektist. Eesti Vabariigi põhiseadus, mida me peaksime võtma tõsiselt, vastavalt oma ametivandele, ütleb §‑s 32 täiesti ühemõtteliselt, et mitte kellegi vara ei tohi tema tahte vastaselt võõrandada ilma kohese ja õiglase hüvitiseta. Punkt. On nii? On. Siin ei ole mitte millegi üle vaielda. Mitte kellegi, mitte ühegi inimese, mitte ühegi riigi, mitte ühegi juriidilise isiku, mitte kellegi vara ei tohi tema tahte vastaselt võõrandada ilma kohese ja õiglase hüvitiseta. Väga oluline õigusriigi printsiip. Nüüd, eelnõu autorid välisministeeriumist on mõelnud välja enda arvates väga kavala skeemi, et teeme sedasi, et konfiskeerime, võtame tahtevastaselt ära, aga anname inimestele ühe paberi, mille alusel nad saavad minna ja küsida hüvitist Venemaalt, ja ütleme, et sellega on täidetud põhiseaduse nõue, et inimestele tuleb anda kohene ja õiglane hüvitis. See on nali! Kõik inimesed, kes sellele ausalt vaatavad ja kellel on natukenegi ausameelsust, saavad aru, et see ei kvalifitseeru õiglase ja kohese hüvitisena. Nii et kõik, kes teevad vastupidist nägu, kas valetavad sihilikult või ei saa üldse asjadest aru ka elementaarsel tasandil.

See on petuskeem. Ja see näitab seda, et me ei võta põhiseadust tõsiselt. Küsimus ongi selles, kas me oleme päriselt õigusriik või me ainult teeskleme seda. Kui me oleme päriselt õigusriik, siis me ei saa painutada põhiseadust sellisel viisil, et see vastaks meie poliitilistele ambitsioonidele, vaid vastupidi, kõiki poliitilisi ambitsioone, ükskõik kui toetusväärsed need ka ei ole, tuleb ellu viia põhiseaduse raames. On nii? Vaielge vastu, kui soovite. Nii et on täiesti ühemõtteliselt selge, et see eelnõu ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega, ükskõik kui palju ka ei püüta vastupidist nägu teha ja vastupidist muljet luua teistele.

Nüüd teiseks poliitiline aspekt. Olles osalenud tervel real põhiseaduskomisjoni istungitel, kus seda küsimust arutati, avalikel istungitel, olen ma täiesti veendunud, et see, mida me praegusel hetkel näeme, on Eesti tanki lükkamine. Mul on väga kahju, et meil on omad poliitikud ja ametnikud, kes seda projekti kaasa mängivad. Mitte üheski Euroopa Liidu liikmesriigis ei ole mitte ainult sellist seadust vastu võetud veel, vaid minule teadaolevalt ei ole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis isegi parlamendis vastavasisulist eelnõu algatatud. Ehk teisisõnu, väliseksperdid, niinimetatud eksperdid, nagu Bill Browder ja teised, kes siin käisid, kes on välja valitud lihtsalt propagandistidena, tulevad ja räägivad meile, et Eestil on ajalooline võimalus minna esimesena, teha see asi ära üksi, hakata konfiskeerima Venemaa kodanike vara ilma õiglase ja kohese hüvitiseta. Vastuseks minu küsimusele, aga vabandust, miks teie enda riigid sellist ajaloolist eeskuju ei ole tahtnud üles näidata – Ühendkuningriik, Rootsi, Ameerika Ühendriigid –, tuleb ainult mingisugust sooja õhku vastu. Ja öeldaksegi, et minge teie ees, tehke ära, ja siis eks me teised pärast vaatame, kas me üldse tuleme järgi või ei tule, ja kui tuleme, siis millistel tingimustel tuleme ja nii edasi.

Kas see on Eesti huvides olev käitumine? Või oleks Eesti huvides olev käitumine see, et me ütleksime: teate, me ei lähe esimesena? Kui te olete meile kogu aeg rääkinud siin Euroopa ühtsusest, vajadusest olla ühtne, tegutseda ühtselt, no siis tegutseme ühtselt, hajutame riske. Teeme kõik koos selle asja ära. Ja seisame silmitsi ka kõik koos nende tagajärgedega, mis sellega võivad kaasneda.

Aga ei, keegi nagu ei taha sellest kuulda. Muidu räägitakse meile küll, kui oluline on Euroopa ühtsus, aga siinkohal järsku näeme, et väike Eesti peab minema esimesena karukoopasse, teised vaatavad distantsilt ja utsitavad, et minge-minge. See ei ole Eesti huvidest lähtuv tegutsemine ja selle asjaolu väljaütlemine ei ole mingisugune Kremli-meelne positsioon. See on elementaarne Eesti huvide kaitsmine.

Põhiseaduskomisjoni avalikul istungil ma küsisin selgesõnaliselt välisluureameti peadirektorilt Kaupo Rosinalt, välisministeeriumi kantslerilt Jonatan Vseviovilt, kas on viidud läbi ka riskianalüüs selle kohta, millised tagajärjed võivad Eestile sellega seonduvalt kaasneda. Palju on üldse Eesti kodanikel ja ettevõtetel vara Venemaal, mida võib vastumeetmetena konfiskeerida? Vastati, et me ei tea seda, meil puudub selle kohta ülevaade. Ma küsisin, kuidas see võimalik on, et te ei tea. Te pakute välja sellised sammud, millele ilmselgelt järgnevad vastumeetmed, ja te tahate tulla meile ütlema, et te ametnikena ei oska isegi öelda, mis võib olla vastumeetmete ulatus ja keda ja kui suures mahus see võib tabada. Ei, mitte midagi.

Teiseks öeldi meile seal põhiseaduskomisjoni istungil, et ei ole eriti tõenäoline, et Venemaa poolt üldse mingisugused märkimisväärsed vastumeetmed tulevad, sest nad on juba niikuinii teinud igasuguseid halbu asju. Nii. Nüüd reaalsus, millest meil ei kirjutata. On täiesti ühemõtteliselt öeldud, see on artikkel 21. märtsist 2024: Venemaa võtab kasutusele kõik võimalikud meetmed, et vastata oma varade konfiskeerimisele. Ja seal oli lisatud: ja tingimata ei pruugi need meetmed olla proportsionaalsed. See on see reaalsus, millega me silmitsi seisame. Ja kui me seda teeme, siis vähemalt ei maksa teha sellist nägu, nagu me ei oleks teadlik, et sellega kaasnevad tõsised riskid.

Nii et minu tungiv üleskutse on näidata üles truudust, esiteks, Eesti Vabariigi põhiseadusele, ja teiseks, tegutseda Eesti parimates huvides ning mitte teha seda asja üksinda esimesena, vaid nõuda siinkohal tõesti, et Euroopa Liit tegutseks ühtsena ja kõik võtaksid koos selle asja eest vastutuse. Sellega võivad kaasneda Eesti riigi, eesti rahva jaoks väga tõsised tagajärjed. See ilmselgelt on konflikti eskaleeriv samm. Ja kui see sellest kõigest hoolimata astutakse, läbinähtavalt viisil, mis ei teeni Eesti rahva ja riigi parimaid huve, siis vähemalt tehtagu seda täies teadmises, et teadlikult on need riskid võetud.

Varro Vooglaid, riigikogu EKRE fraktsiooni liige