Teisipäeval oli Riigikogus arutlusel õiguskantsleri ettepanek anda nõusolek Riigikogu liikmelt Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema suhtes kohtumenetluse jätkamiseks, mis ebaõnnestus, sellel teemal võttis sõna ka EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Mina tahan korrata oma sõnavõtus seda seisukohta, mida ma väljendasin ka küsimusega õiguskantsleri poole pöördudes ja mis seisneb kokkuvõtlikult öeldes vaates, et kui saadikupuutumatusel on üleüldse mingisugune mõte, siis peab selle äravõtmise protsess olema sisuline, mitte lihtsalt formaalne.
Antud juhul näeme me aga mida? Õiguskantsler ütles oma ettekandes selgesõnaliselt, et temal pole võimalik hinnata tõendeid, mistõttu pole ka võimalik taotlusega nõustuda või mitte nõustuda. Minu küsimus seisneb aga selles, mille poolest meie olukord erineb. Peaprokurör on tulnud välja taotlusega saadikupuutumatus ära võtta, õiguskantsler ütleb, et tema ei saa sisuliselt hinnata taotluse põhjendatust, ja meie peame samamoodi ütlema, et me ei saa sisuliselt hinnata taotluse põhjendatust. Kas kellelgi teist on olnud võimalik tutvuda toimikuga? Ei ole. Minul ka ei ole. Järelikult, mina küll tõesti tulin siia täna sellise mõttega, et ma kuulen eriti tähelepanelikult, mida õiguskantsler räägib, sellepärast et see ongi ju minu ainuke võimalus üleüldse kujundada oma seisukohta sisulises plaanis, kas taotlus on põhjendatud või ei ole põhjendatud. Aga kui õiguskantsler ütleb meile, et ka temal ei ole võimalik toimikuga tutvuda ega tõendeid sisuliselt hinnata ega meile vahendada oma arvamust selle kohta, kui põhjendatud need tõendid on või ei ole, siis mina ütlen ausalt, kätt seda meile pannes, et mina ei saa mitte mingisugust seisukohta siin kujundada ega väljendada ega selle tõttu otsust langetada.
See on minu väike ja jõuetu, aga siiski, ma arvan, sümboolselt oluline protestiakt. Küsimus ei ole selles, kas nüüd see taotlus on põhjendatud või mitte, kui minul ei ole olnud võimalik kujundada selles suhtes sisulist seisukohta, siis ma ka ei saa võtta sisulist seisukohta. Lõppude lõpuks peaks minu hinnangul küsima seda, mis mõtet sellel saadikupuutumatusel sellisel kujul üle üldse on. Kui see on pelk formaalsus, siis võiks selle ju sama hästi tühistada. Milleks lolli mängida siin? Eks õiguskantsler peab tegelikult – ilma halvustamata ütlemata – tola mängima tulema siia ja taotlema meilt saadikupuutumatuse äravõtmist, täies teadmises, et tegelikult tal ei ole endal üleüldse olnudki võimalik kujundada seisukohta, kas see on põhjendatud või mitte. Ja järgmiseks peame meie siin tola mängima ja kujundama seisukoha, kas saadikupuutumatuse äravõtmine on põhjendatud või mitte. Sellisel kujul ei ole sellel üldse mitte mingisugust mõtet.
Ma isiklikult arvan, et saadikupuutumatus on õige ja vajalik asi, aga sellesse peaks sellisel juhul suhtuma ka sisuliselt. Muu hulgas peaks nägema ette nii õiguskantslerile kui ka Riigikogu liikmetele võimaluse toimikuga tutvuda ja saada sisuline ülevaade kahtlustuse põhjendatusest.
Nagu ma kirjutasin teile ka varem oma seisukohta väljendades, võiks üheks selliseks formaadiks, mida kaaluda, olla tõsine kuulamine selles küsimuses, et kõik need Riigikogu liikmed, kes tahavad tõesti sisulist seisukohta kujundada, saaksid selleks võimaluse lisaks toimikuga tutvumisele näiteks sellises formaadis, nagu on komisjonide istung. Seda saab ju teha suure hulga Riigikogu liikmete osalusel näiteks konverentsisaalis. See võib olla ka minu poolest kinnine, et mitte toimikumaterjale avalikkusega jagada, aga piiramata ajaga, piiramata hulga küsimuste esitamise võimalusega nii peaprokurörile, õiguskantslerile kui ka kahtlustatavale, et siis väljuda sealt saalist siseveendumusega, et kahtlustus on kas põhjendatud või põhjendamatu, et pärast seda tulla saali ja otsustada saadikupuutumatuse äravõtmise üle. Aga praegusel juhul, veel kord, ma arvan, pole absoluutselt mitte mingisugust võimalust sisulist hinnangut anda. Ja selle tõttu mina jätan selle hinnanguga andmata, nagu olen ka varasematel kordadel jätnud selle andmata.”