02.03.2020
Presidendi vastuvõtust ja Kersti Kaljulaidi vastuolulisest kõnest on räägitud nii- ja naapidi. Sellele kõigele võib lisada veel ja veel varjundeid selle kohta, mis on mõjunud häirivana.
Võtame kõne, mis algas segase Valdur Mikita luuletusega „karutsevatest jänkustustest“ ning jõudis haigettegemise kaudu Riigikogu töö kriitikani, kaasates vahepeal Oru Pearu ja Mäe Andrese.
Kõne lõpuks olid paljud nii solvunud, et õiget peotuju ei tekkinudki. Veelgi enam – raadiosaates „Olukorrast riigis“ teatas ajakirjanik Tuuli Jõesaar, et järelikult oli hea kõne, kui see solvas kõiki (sic!). Järelikult oli haiget tegemise kõne ja haiget tegemise pidu, kui parafraseerida Kaljulaidi ennast. See on umbes nii, et kutsud sõbrad sünnipäevale ja sõimad nad kollektiivselt läbi.
Kaljulaid oma pidupäevakõne alguses: „Eelmise poliitika-aasta olemust maha vaikida ei saa, kuid mu enda sulg on täpseks kirjeldamiseks liig nõrk ning hing väljanaermiseks liig hell. On olnud haiget tegemise aasta. Tulgu järgmine helgem!“
Meenutagem selle taustal, et läinud juunis ütles poliitiliselt erapoolik president Kersti Kaljulaid väljaandele Foreign Policy antud usutluses, et vihkab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitikuid.
Edasi rääkis Kaljulaid oma kõnes eesti keele aastast: „Jätkugu meil armastust oma keele vastu ka edaspidi nii palju, et seda jagada.“
Meenutagem taas, et läinud kevadel tõi president intervjuus meie poliitilise eliidi keelekasutusse voorimeheliku väljendi „pasarahe“.
Nimelt ilmus Briti väljaandes The Guardian lugu EKRE võimuletuleku kohta Eestis. Artiklis sai sõna ka president Kersti Kaljulaid, kes kandis aprilli lõpus riigikogu istungil dressipluusi kirjaga „Sõna on vaba“, võitlemaks Eesti ajakirjandusvabaduse eest.
Kaljulaid ütles Guardianile, et kandis dressipluusi Eesti ajakirjanike vastu suunatud verbaalsete rünnakute tõttu. „See võib viia enesetsensuurini selles mõttes, et taolise pasarahe vältimiseks otsustatakse enam mitte rääkida.“.
Sellest, et Kaljulaid ülistas Tammsaare „Tõest ja õigusest“ tuttavat Andrest, kes oli meie rahva tüvitekstis muu hulgas kibestunud töönarkomaan ja naisepeksja, on juba küllalt räägitud.
Lisaks võttis Kaljulaid ette terve Riigikogu. Piltlikult öeldes aevastas ta saali nii, et kõik said piiskadega pihta.
„Millega Sa tegeled, armas Riigikogu? (—) Palun, palun tee oma tööd!“ rääkis Kaljulaid kõne arenedes edasi. Muu hulgas tsiteeris ta frakkides ja uhketes õhtutualettides kõrgseltskonna ees meie kollase ajakirjanduse lipulaeva Õhtulehte. Õnneks mitte Kroonikat.
Teisiti väljendades tahtis ta öelda, et meie parlament on ajusurnud. Aga mäletate, milline „pasarahe“, kui kasutada presidendi enda väljendit, järgnes sellele siis, kui Mart Helme viitas oma sõnademängus parlamendi, eeskätt opositsiooni, töövõimele.
Lisaks olgu märgitud, et tervelt veerand miljonit eurot maksvale vastuvõtule tuli 1500 kutsutust kohale vaid alla kahe kolmandiku, mis kõneleb iseenda eest ja peaks panema Kaljulaidi tõsiselt oma tegevusele järele mõtlema.
Ikka ja jälle – aastast aastasse – kohtab vastuvõtul samu ja samu nägusid, kes tegelikust elust kaugenenud ning peavad klaaside kõlistamise saatel peenikest naeru. Naistel vahetuvad vaid kleidid ja meestel naised.
Väga hästi võttis asja kokku Maalehe karikaturist, kelle kujutatud joonistusel tõstsid akna taga klaase ordeneid rinnas kandvad “head” Sipsikud ja akna alt marssisid mööda tõrvikuid kandvad “pahad” Sipsikud.
Just sellisesse lõhesse ongi viinud meie rahvast presidendi retoorika ja vasakpoolsete, sealhulgas vasakpoolse massimeedia, hoiak.