“Me ei pea sundima oma inimesi kodudes ja töökohtadel külmetama. Me ei pea lapsi koolides ja lasteaedades kampsunitesse ja villastesse sokkidesse toppima. Me ei pea oma külmkappe välja lülitama ja toitu rõdul kajakatega jagama. Meil on unikaalne võimalus see kriis ise oma ettevõtjate ja inimeste jaoks ära lahendada,” ütles Helle-Moonika Helme oma tänases kõnes Riigikogus.
Helle-Moonika Helme kõne täismahus
„Ma mäletan väga hästi, kui aasta tagasi tõusis suvel korraks elektri hind 100 euroni megavatt-tunni eest. Kõik olid šokeeritud. 10 senti kilovatt! See tundus täiesti absurdne ja enneolematu, see hind tundus kõrge. Praeguseks oleme tunda saanud ja maksnud hinda peaaegu 5 eurot kilovatt-tunni eest ja ma ei suuda teinekord ära imestada, kuidas me selleni oleme jõudnud, et arutame seda nagu uut normaalsust või asja, millega me peame lihtsalt harjuma kohanema ja kus me ei saagi midagi teha.
Eelmisel kevadel, kui kõrgetele energiahindadele oli lisandunud veel ka sõda Ukrainas ning oli selge, et mida päev edasi, seda kõrgemale tõusevad hinnad ning selle olukorraga ei tohi lihtsalt kaasa lohiseda, leppida ja üritada seda lahendada nii, et ühtegi olemasolevat süsteemi ei muuda või ühtegi hinnatõusu põhjustavat komponenti ei puutu, mistõttu EKRE tegi juba kevadel väga põhjapanevaid ettepanekuid olukorra muutmiseks. Jah, me keegi ei saa muuta asjaolu, et Putin peab sõda Euroopas, Ukrainas. Üks selle sõja oluline jõuõlg asub Moskvas, just see osa, mis puudutab energeetikat. Aga ütlemata rumal on see tee, mille praegune valitsus ja tegelikult kogu Euroopa Komisjon on valinud.
Energiahinnad ja paradigma energeetikas oli muide muutunud juba enne sõja algust Ukrainas. Selle nimi on ideoloogiline rohepööre, ilusad utoopiad ja maailma päästmise retoorika, millega Ursula von der Leyen Euroopas võimule tuli ja mida ta kohe täiskiirusel hakkas ellu viima. See pidi olema taastuvenergeetika võidukäik, mille eesmärk oli täielikult tasalülitada, surnuks maksustada ja hävitada senine tehnoloogia ja teha ruumi uuele ärile.
Kui me räägime taastuvenergeetikast, siis paraku see ei ole ei taastuv ega saa seda nimetada ka energeetikaks, sest selles uues, väidetavalt neitsilikult puhtas, õilsas tehnoloogias kasutatakse taastumatuid loodusvarasid, mida kaevandatakse mastaapselt ja suures koguses emakese maa põuest, kasutades seejuures lapstööjõudu, orjatööjõudu maailma vaestes riikides. Võetakse maha vihmametsi, et kätte saada ühte kindlat puuliiki, mille kiudu kasutatakse tuulikute labade valmistamiseks ning tehnoloogia utiliseerimise komponent on sellest arvestusest üldse välja jäetud. Seda ei saa nimetada ka energeetikaks, sest suvaliselt puhuv tuul ja põhjalaiuskraadide päikesevalgus ei taga meile stabiilset energiavoogu, mistõttu see ei ole 21. sajandi ja elektri tsivilisatsiooni mõistes üldse energeetikaks nimetatav.
Lisaks kõigele on äärmiselt rumal rääkida säästmisest ideoloogia helge tuleviku nimel. Meie vanavanemad ja vanemad on meeletult rabanud selle nimel, et me võiksime elada soojuses, valguses ja heaolus. Ka fossiilsete kütuste kasutamise tehnoloogiad on muutnud tarkade inimeste teadmiste koostöö ülimalt keskkonnasäästlikuks ning meil pole mingit vajadust keskkonna säästmise sildi all tsivilisatsiooni ja tehnoloogia saavutusi hävitada ja minna tagasi pimedasse keskaega, kus kehv hügieen ning külm ja nälg olid inimeste igapäevaelu pärisosa, muu hulgas ka lühikese eluea ja suure suremuse põhjustajaks. Ja mis puutub roheideoloogide kliimakatastroofi juttu, siis kui see tulebki, siis pigem tuleb see läbi rohepöördeks vajalike haruldaste maavarade mastaapse kaevandamise kui seniste töötavate ja kontrollitud tehnoloogiate edasikasutamise.
Aga minnes tagasi kevadesse ja otsapidi ka selle eelnõu juurde, siis EKRE ettepanekud on kogu aeg olnud väga konkreetsed ja põhimõtteliselt elumuutvat lahendust pakkuvad. Eesti saaks pakkuda oma tarbijatele, nii kodutarbijatele kui ka kõigile ettevõtetele läbi Eesti Energia elektrit hinnaga 4 senti kilovatt ja seal sees on tootmiskulud, võrgutasud ja sada protsenti kasumit. Tegelikult on see hind veelgi väiksem, 3,5 senti, aga olgu.
Anname Eesti Energiale pisut likviidsust lahkesti juurde. Ja kui nüüd selle universaalteenuse hinna kujundamisel Eesti Energia kirjutab kuluridadele sisenditeks midagi muud, siis vabandust, see on kriminaalne. Kui konkurentsiamet ei vaata sinna pimedasse tuppa sisse ja laseb sellel juhtuda, siis on see kuritegu Eesti elanike ja ettevõtjate suhtes.
Me ei pea kaasa minema Euroopa Komisjoni poolt välja pakutud absurdsete kokkuhoiumeetmetega, CO2‑kvoodi läbi õhu müümisega. Me ei pea sundima oma inimesi kodudes ja töökohtadel külmetama. Me ei pea lapsi koolides ja lasteaedades kampsunitesse ja villastesse sokkidesse toppima. Me ei pea oma külmkappe välja lülitama ja toitu rõdul kajakatega jagama. Meil on unikaalne võimalus see kriis ise oma ettevõtjate ja inimeste jaoks ära lahendada. See on poliitiline otsus.
Riigijuhi ülesanne ei ole mingi ideoloogia võidukäigu nimel piinata oma rahvast. Riigijuhtide ülesanne on teenida oma rahvast, tegutsedes igapäevaselt rahva heaolu, õnnetunde ja riigi majanduskasvu nimel. Meie ei ole kohustatud päästma Saksa majandust, mis oli vastutustundetult üles ehitatud Vene energiale, ja me ei pea päästma Ursula von der Leyeni utoopilistest ettevõtmistest johtuvalt majanduslikku ja energeetilisse kuristikku sööstvat Euroopat.”