Nii Venemaa president Vladimir Putin kui ka mässu korraldanud eraarmee Wagner juht Jevgeni Prigožin ei soovinud tegelikult kodusõja puhkemist, märkisid Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo ja Riigikogu
riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas (EKRE) ERR-i saates saates “Otse uudistemajast”.
Kunnase sõnul polnud president Putinile alluvatel vägedel tahet Wagnerile vastu hakata ja neid näiteks õhujõude kasutades maatasa teha. “Küsimus on ju selles, et kui wagnerlased sisenesid Doni-ääressesse Rostovisse, siis keegi seal nendega ei võidelnud. Ehk siis Vene väed, kelle tegelikult relvavennad nad on, kas jäid passiivseks või olid pigem toetavad, et siin on ka ju. Ja edasi seesama küsimus, et kas nad oleks üldse tahtnud võidelda, kui võitlemiseks oleks läinud.
Rebo lisas, et tegemist on ikkagi väga suure ja väga hierarhilise süsteemiga, kus otsused tehakse väga piiratud inimeste poolt väga kõrgelt.
“Ja igasugune kiire olukorra muutus toobki selle, et otsuse protsess võtab aega.
Ja see on üks põhjustest, miks Putini režiimil ka Ukraina sõjaväljal läheb suhteliselt nigelasti, eriti siis, kui toimuvad läbimurret, nagu me nägime siin Izjumi või Harkovi suunas,” sõnas Rebo.
Kunnas leidis, et ilmselgelt ka Putin soovis tekkinud konflikti eskaleerumist pigem vältida. “Põhimõtteliselt sellest momendist peale, kui oleks hakanud intensiivne lahingutegevus Venemaa relvajõudude ja Wagneri erasõjaväekompanii vahel, siis see oleks tähendanud kodusõda. See oleks olnud üsna olulise piiri ületamine ja mõlemad pooled, nagu näha, ei olnud valmis seda piiri ületama, kuigi me kõik oletasime, et see piir ületatakse,” sõnas Kunnas.
Ta lisas, et Vene mässude pikaajalises reas oligi see ebatavaline mäss selles mõttes, et mässud on seni alati eskaleerunud järjest suurema vägivalla kasutamise suunas, kuni mässajad on purustatud või siis ka mõnel üksikul korral, nagu punamässu ajal, kui nad on saanud saavutanud edu või võidu.
Rebo ütles, et tagantjärele teame, et käisid läbirääkimised. “Ju tol hetkel oli küsimus, kas anda tina või anda raha, ja hetkel tundub, et mindi kokkuleppele. Tõenäoliselt lähiaeg näitab, kuidas see mäss oma lõpu saab. Sest need ohud, inimesed ja ideed, mille põhjal Wagner liikuma läks, ei ole Venemaalt kuhugi kadunud,” sõnas ta.
Kunnas tõstatas ka küsimuse, mis oleks saanud, kui Prigožin oleks otsustanud Moskvasse minna. “Moskva on suur linn, põhimõtteliselt seda ei ole võimalik võtta 3000–5000 mehega. Tekib ka küsimus, mis oleks olnud Wagneri eesmärk,
kas nad oleks püüdnud hõivata Kremli, ja isegi kui nad oleks hõivanud Kremli, siis mis edasi? Mis nad seal peale oleks hakanud? Putin ju sel juhul ei oleks neid jäänud sinna Kremlisse ootama,” arutles Kunnas.
Rebo ei soostu nimetama Prigožini avaldusi Vene sõjaväe ja juhtimise kohta julgeteks. “Need võivad olla ka meeleheitlikud avaldused. Venemaal on väga levinud raiderlus, kus siis jõuga üritatakse inimestelt nende ärisid käest ära võtta ja sinna alla läheks ka siis need kaitseministeeriumi viimased avaldused Venemaal. Kui me vaatame sealt edasi, siis tõenäoliselt on see seotud rahade, inimeste väljamaksete ja kõige muuga. Me võime eeldada, et seal on nii-öelda terve posu probleeme, mis vajasid lahendamist. Tõenäoliselt esmalt üritati seda teha mööda ametlikke kanaleid, aga kui see ei õnnestunud, siis kasutada muid kanaleid ja – siin me oleme,” arutles Rebo.
“Ma tooksin ühe aspekti veel esile nendest Prigozini avaldustest, mis võib-olla ei ole saanud piisavalt tähelepanu, ja mis on kadunud müra sekka ära. Mida tegelikult Prigožin tegi: ta ju purustas Venemaa ametliku narratiivi sõjalise erioperatsiooni kohta, mida nad on algusest peale levitanud. Üks asi on see, kui meie ütleme midagi selle sõja kohta või Euroopa või lääne liidrid ütlevad, aga hoopis teine on see, kui Prigožin ütleb, et ei olnud mingit Ukraina-ohtu, ei olnud mingit NATO-poolset ohtu. Et sõda alustati kaitseminister Sergei Šoigu ambitsioonide tõttu, et on korruptsioon, varastamine, valetamine, kaotusi on süstemaatiliselt varjatud. Need kõik on tegelikult naelad sõja narratiivi surnukirstule,” rääkis Kunnas.
Kunnas leiab, et kuna wagnerlased ja Prigožin on Venemaal üsna populaarsed, siis võib juhtuda see, et ka tõde või objektiivsem lähenemine Ukraina sõja kohta jõuab suurema hulga vene inimesteni. “Ükskõik kui palju meie siin Venemaa
piiri taga räägime sellest, siis seda nad ei uskunud ega võtnud tõsiselt. Kas [Prigožini avaldused sõja kohta] nüüd mõjutavad kuidagi suhtumist sõjasse pikemas plaanis, on veel veel raske seda ennustada, aga kahtlemata on see ses mõttes moraalne väljakutse, mille tegelikult Prigožin esitas režiimile,
ei kao kuhugi, kuigi füüsiline väljakutse on lõppenud,” arutles Kunnas.