Vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigu eel esines Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme kõnega, milles kutsus kõiki üles seisma Eesti eest ja otsustama iseseisvuse ja eestlaste rahvuskodu kasuks.
Uued Uudised avaldavad kõne täismahus:
“Ma tahan teid kõiki tänada selle eest, et teil on olnud julgust, tahtmist ja südikust täna siia tulla. Me oleme 101. aastal iseseisvust tähistamas ja peame alati mõtlema oma ajaloo peale. Me oleme rahvas, kellel ei ole olnud kuningriiki ja kuningaid, aga kellel on olnud midagi, mida neil rahvastel, kel kuningad on olnud, ei ole alati jätkunud – see on püsimajäämise tahe. Meil on see olemas. Sest riiki on meil olnud ajaloos vähe. Aga meie rahvas on siin elanud 5000 aastat, võib-olla rohkemgi, ja elab veel 5000 aastat, sest see tõrvikuvalgus, mis siin täna paistab, on ju meie südamest tulev valgus.
Ja see valgus ütleb, et vaatamata juttudele, nagu oleks rahvuslus Euroopa suurim vaenlane ja Euroopa peaks liikuma rahvustejärgsesse ajastusse, meie keeldume välja suremast. Me keeldume muutumast eikellekski. Me keeldume sellest, et Eestist peaks saama Estonia-nimeline europrovints. Me tahame, et Eesti on eestlaste rahvuskodu.
1918. aastal, kui Saksa okupatsiooniväed lahkusid, olles lüüa saanud I maailmasõjas, võtsid nad oma mahajäänud kahuritelt ja püssidelt lukud maha, viskasid merre ja jõkke, lasid õhku padrunid või hävitasid muul moel sõjamoona, mida nad kaasa ei saanud võtta. Miks? Et mitte anda meie kaitseväele võimekust ennast kaitsta. Sedasama tegid nad suuresti ka 1944. aastal, kui nad Eestist lahkusid, jättes eestlastest koosnevad piirikaitserügemendid kaitsma järellahingutes nende väärtuslikke aaria elusid. Ma ei räägi seda näpuga näitamiseks, vaid tahan öelda, et nendes tingimustes leidsid meie, eestlaste, mehed ja naised võimaluse näidata, et oleme rahvus, kellel on uhkust ja tahtmist enda eest seista, kelle südames on alati unistus vabadusest ja omariiklusest.
Ma tahan öelda veel midagi. On petlik kujutada ette, nagu oleks meie Vabadussõda lõppenud. Meie Vabadussõda ei lõpe mitte kunagi, see kestab aina, sest aina on neid, kes himustavad meie maad ja meie rikkusi, ning neile tuleb vastu seista. Täna on meil jälle Vabadussõja võitlused eestikeelse hariduse pärast, ja nii nagu me võitlesime kahel rindel Vabadussõjas, ühel bolševike ja teisel Landeswehri vastu, nii võitleme ka täna ühelt poolt Vene imperialismi, teiselt poolt euroimperialismi vastu. Nad tahavad meid nagu kaks veskikivi ära jahvatada, aga me ei lase seda teha! Need tõrvikud, mis siin täna on, näitavad, et meie meel on kindel ja meie tahtmine on sügav. Ja me oleme nii kõva kivi, et need veskikivid lähevad katki!
Oskar Loorits, esimene Eesti Vabariigi aegne mõtleja, kirjamees ja ajaloolane, on kirjutanud, et eestlastel on väga tugev rahvuslik identiteet. Ja teine meie kirjamees August Gailit, kes toob meile geneetiliselt lähemale ka meie lõunanaabrid lätlased, kellelt oleme võtnud eeskuju sellesama tõrvikurongkäiguga, on kirjutanud 1944. aasta Läände pagemisest prohvetlikud sõnad: “Rahvas, kellel pole julgeid juhte, on lootusetu juhtum. Aga rahvas, kellel pole julgust minna julgete juhtide järel, ei jää samuti püsima.”
Me oleme näinud läbi ajaloo, et ükskõik, kui raske on olnud, on meie sitkest maamehe tõust tulnud juhte, kellel on julgust rahva ette asuda, kellel on julgust öelda, et eestlane peab oma kodus peremees olema. Ja alati on rahvas pika mõtlemise järel, nagu eestlane ikka, taibanud – nüüd tuleb minna nende juhtide järel. Ma usun, et see saab ajaloos korduma veel palju kordi. Meie põlvkonnad lähevad ajalukku nagu kümned varasemad eestlaste põlvkonnad, aga asemele tulevad uued, nende ette tulevad juhid, ja nemad lähevad juhtide järel, sest süda käsib nii. Eesti süda käsib seista Eesti eest. Ma kutsun teid kõiki üles – seiskem Eesti eest! Tehkem õiged valikud, otsustagem Eesti iseseisvuse ja eestlaste rahvuskodu kasuks. Meie reliikvia on vabadus!”