Esmaspäeval oli Riigikogus “Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine, kus eelnõud tutvustas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid, kes täpsustas, et selle algatuse eesmärgiks on keelata omal soovil tehtud raseduste katkestamise riiklik rahastamine.
“Suur tänu sõna andmast! Käesolev eelnõu kannab pealkirja “Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seadus” ning see lähtub eesmärgist tagada veel sündimata inimeste eluõiguse kaitse vastavalt põhiseaduse §‑s 16 sätestatule, mille kohaselt on igaühel õigus elule ning mis kohustab Eesti Vabariiki kaitsma kõigi inimeste õigust elule ja hoiduma inimelu võtmisest või kellegi tapmisele kaasaaitamisest.
Kui nüüd see eelnõu lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et selle kohaselt lisatakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 täiendav lõige 11, et keelata omal soovil tehtud raseduste katkestamise riiklik rahastamine.
Ma rõhutan, et oleks kohe algusest selge, et me ei räägi siin täna abortide keelamisest, mida iganes keegi sellest arvab, vaid me räägime abortide riiklikust rahastamisest. Ja teine eristus: me ei räägi isegi kõigi abortide riiklikust rahastamisest, vaid me räägime nende abortide riiklikust rahastamisest, mis tehakse isiku omal soovil ehk vabatahtlikult oma raseduse katkestada laskmine, mitte mingisugustel näidustustel raseduse katkestamine. Nii et see on selles mõttes üsna piiratud mõjuväljaga eelnõu, pidagem silmas kõige järgneva taustana.
Ega ma muidugi nii naiivne ei ole, et ma arvaksin, et seda eelnõu siin esimesel lugemisel tabab mingi muu saatus kui kõiki teisi opositsiooni poolt esitatud eelnõusid, see läheb prügikasti nagu kõik eelnõud siiamaani on läinud selle pooleteise aasta jooksul, kui mina olen Riigikogu liige olnud. Aga mida ma küll tahaksin toonitada algatuseks, on see, et erinevad eelnõud on väga erineva kaaluga ja ma julgen väita, et see eelnõu on moraalselt väga suure kaaluga, sest me räägime siiski riigi suhtest inimelu pühadusega ja sellega, kuivõrd riik täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust või ei täida, kaitsta kõikide inimeste õigust elule.
Ütlen veel sissejuhatuseks ära, et minu meelest on siin väga tõsine koht meie rahval ja riigil peeglisse vaatamiseks ja meeleparanduseks. Sellepärast et põhimõtteliselt sellest, kuidas me vastame sellele tänasele ettepanekule, sõltub see, kes me riigi ja rahvana oleme, millised meie väärtused päriselt on või ei ole. Üks asi on see, millistest väärtustest me räägime, mida me deklareerime, kuivõrd me deklareerime näiteks austust inimõiguste vastu, inimelu pühaduse vastu, teine asi on see, kuivõrd me seda päriselt ka austame.
Aga nüüd lubage, et ma selgitan siis selle eelnõu tausta, mille tõttu on selline eelnõu saanud esitatud, ja võtan selleks siis nii palju aega, kui mulle on antud.
Inimõiguste üldteooria kohaselt on inimõiguste allikaks mitte riigivõim ega ükski muu institutsioon või subjekt, vaid inimloomus. See tähendab, et inimõigused kuuluvad kõikidele inimestele loomuomaselt ehk nende inimeseks olemise faktist tulenevalt, ilma et neid peaks avalik võim kellelegi andma. Seejuures kuuluvad inimõigused kõikidele inimestele, sõltumata sellest, mis rassist nad on, sõltumata sellest, mis soost nad on, sõltumata sellest, kas nad on puudega või puudeta, sõltumata nende hariduslikust seisundist või muudest asjaoludest. Just seda ideed väljendab 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille preambulis on kirjutatud, et inimkonna kõigi liikmete loomuomase väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus.
Rääkides konkreetsetest inimõigustest, on neist kõige olulisem vaieldamatult õigus elule. See on kogu inimõiguste süsteemi vundament, sest kui ei oleks tagatud õigust elule, siis ei oleks üleüldse mõtet rääkida kõigi muude õiguste tagamisest, sest kui inimene ei saa elada, siis ta ei saa nii või teisiti kasutada kõiki teisi võimalikke õigusi. Õigus elule on sätestatud nii inimõiguste ülddeklaratsioonis, artiklis 3, kui ka õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes, nagu näiteks kodaniku‑ ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, artikkel 6, või Euroopa inimõiguste konventsioon, artikkel 2. Lisaks näevad nii inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka nimetatud rahvusvahelised lepingud ette põhimõtte, mille kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. See põhimõte on sätestatud nimetatud konventsioonide artiklites 7, 26 ja 14.
Ka Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et riigivõim on kohustatud kaitsma mõlemat nimetatud õigust. Paragrahvis 16 on sätestatud, et kõigil on õigus elule, ning §‑s 12 on sätestatud, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, mistõttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Nende kahe õiguse, nende kahe fundamentaalse põhiseadusliku õiguse koostoimest järeldub, et riigivõim on kohustatud austama ja kaitsma kõigi inimeste õigust elule ning kaitsma seda kõigi inimeste puhul võrdselt.
Ei saa teha niimoodi, et ütleme, et kaitseme küll kõigi inimeste õigust elule, aga noh, mustanahaliste puhul mitte nii ulatuslikult kui valgenahaliste puhul, juutide puhul mitte nii ulatuslikult kui teiste puhul ja nii edasi. See peaks olema elementaarne. Paraku on Eesti Vabariik jätnud pikka aega selle kohustuse sisuliselt täitmata. Nimelt on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt on veel sündimata laste eluõigus tagatud väga palju piiratumalt kui kõigi teiste, juba sündinud inimeste eluõigus.
Seega võib öelda, ja sellele on võimatu vastu vaielda, et põhimõttest, et süütu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul õiguslikult lubamatu, on Eesti Vabariigis taganetud. Juba sündinud inimeste puhul peetakse sellest tänaseni kinni, kuid ka see võib eutanaasia seadustamise puhul muutuda, aga veel sündimata laste puhul seda juba ammu ei tehta. Vastupidi, avalik võim on mitte ainult kehtestanud seadused, mis lubavad sünnieelselt inimese tappa, vaid on loonud selleks ka materiaalsed tingimused ning Vabariigi Valitsus rahastab seda Tervisekassa eelarvest justkui tervishoiuteenust.
Nii mõistusevastane kui see ka ei ole, tõepoolest rahastatakse Eesti Vabariigis kõiki kehtestatud seaduse kohaselt ja tervisekindlustust omavate isikute puhul toime pandud aborte Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja “Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu”, olgugi et valikabordi näol ei ole tegu tervishoiuteenusega, kuna tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt – ja kuulake nüüd tähelepanelikult! – on a) tervishoiutöötaja tegevus b) haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks või ravimiseks – ilmselgelt normaalne tervislik rasedus ei ole ei haigus, vigastus ega mürgistus. Nii et järelikult ei saa selle lõpetamine, katkestamine kvalifitseeruda ka tervishoiuteenusena.
Eelnevalt selgitatust on võimatu järeldada muud kui seda, et meie ühiskond on laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmisel läbi kukkunud. Eriti pidades silmas, et 1956. aastast, mil laste sünnieelne tapmine Eestis Nõukogude Liidu poolt – rõhutan, Nõukogude Liidu poolt, mitte Eesti rahva poolt valitud esinduskogu poolt – seadustati, on abordi teel elu võetud kaugelt suuremal hulgal inimestelt kui praegu Eestis elanikke, ning võttes arvesse, et ka praegusel ajal tapetakse sünnieelselt rohkem kui 3000 last aastas, see tähendab ligikaudu 9 last päevas, 65 last nädalas ja 270 last kuus. Seejuures on laialdaselt maha vaikitud tõsiasi, et pea kõik Downi sündroomiga lapsed tapetakse enne, kui nad jõuavad sündida.
Mõelgem selles kontekstis põhiseaduse §‑s 28 sätestatud põhimõttele, et puudega inimesed on Eesti riigi erilise hoole all, puudega inimesed ja lasterikkad pered. Praktiliselt kõik Downi sündroomiga inimesed tapetakse enne, kui nad jõuavad sündida. Eriti selge on see läbikukkumine, arvestades, et juba enam kui 20 aastat tagasi kinnitas toonane õiguskantsler Allar Jõks, et põhiseaduses ettenähtud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, kes on inimesed nagu me kõik, ning seetõttu on riigivõimul põhiseaduslik kohustus kaitsta ka veel sündimata laste elu.
Ma tsiteerin õiguskantsleri toonast arvamust: “Nideerunud loode on aga vaieldamatult inimväärikuse ja inimelu kandja, kuna loode ei arene inimeseks, vaid inimesena.[—] Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. [—] Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.” Jätke see hästi meelde: vaid paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta. Tsitaadi lõpp.
Tõsi, kahjuks ei suutnud õiguskantsler viia neid eeldusi loogiliste, ent ideoloogiliselt ebamugavate järeldusteni, minimaalselt järelduseni, et kui riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta inimeste elu ka enne sündi, siis sellega ei saa põhimõtteliselt olla ühitatav riiklik rahaline toetus laste sünnieelsele tapmisele, ükskõik mis põhjusel. Võiksime muidugi küsida, et miks siis ei suutnud viia loogiliste järeldusteni. Inimlikult on see arusaadav: sellepärast et nende järelduste nii liikumise korral oleks tulnud tunnistada, et Eesti riigis on pikka aega tehtud väga suurt ebaõiglust, käitutud väga ebainimlikult, rikkudes inimõiguste baasprintsiipe. Aga jäägu see inimeste enda südametunnistusele, et nad ei teinud neid järeldusi, mis on loogiliselt ainumõeldavad.
Laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmata jätmine on eriti teravalt mõistetav, kui teadvustame endale tõsiasja, et isegi linnupoegade elu on Eesti Vabariigis seadusega paremini kaitstud kui inimlaste elu. Nimelt sätestab looduskaitseseaduse § 743, et erinevalt veel sündimata laste tapmisest on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine, kahjustamine või pesade kõrvaldamine ilma eranditeta keelatud. Looduskaitseseadus ütleb selles §‑s 743 nõnda: “Looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest karistatakse trahviga kuni 150 trahviühikut.” Ja kuna trahviühik on kaheksa eurot, siis see tähendab, trahviga kuni 1200 eurot. Erandeid ei ole. Inimlaste tapmiseks on aga jäetud päris avarad võimalused ja riik omalt poolt rahastab seda, nagu on räägitud.
Päriselt õigusriigi ideaalist lähtudes ei tohiks Eesti Vabariik lubada laste sünnieelset tapmist, vaid peaks täitma oma kohustust kaitsta inimeste elu enne sündi võrdselt juba sündinud inimestega. See on printsipiaalselt õige ja ainumõeldav järeldus.
Päris selge peaks aga olema see – kui me nüüd tuleme tänase eelnõu juurde konkreetselt –, et kui riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta veel sündimata laste elu, siis sellega ei ole mitte mingi mõistuspärasel viisil ühitatav sündimata laste elu hävitamiseks mitte ainult seaduslike tingimuste loomine, vaid ka selle rahaline toetamine. On nii? Kui on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, siis me võime arutleda selle üle, milliseid vahendeid riik peab või ei pea rakendama, et seda kaitsekohustust täita, aga ei saa vaielda selle üle, et riik ei tohi omalt poolt toetada rahaliselt laste tapmist enne sündi. See ei ole lihtsalt mitte kuidagi ühildatav selle kaitsekohustusega.
Kõike eelnevalt selgitatut silmas pidades lähtub käesolev eelnõu eesmärgist muuta seda põhiseadusvastast olukorda ja kehtestada seadusega kord, mille kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsus omal soovil tehtud raseduse katkestamist rahaliselt toetada. Selleks lisatakse eelnõu kohaselt, nagu alguses selgitasin, raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 täiendav lõige 11, mis sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel, see tähendab omal soovil, vabatahtlikult, raseduse katkestamist ei rahastata ravikindlustuse seaduses sätestatud alusel ja korras tervishoiuteenusena.
Enne kui ma hea meelega vastan teie küsimustele, toonitan ma veel ühte olulist aspekti. Nimelt, meil ei ole mõtet siin parlamendis, valitsuses või kusagil mujal teha nägu, et me õudselt muretseme rahvastikukriisi pärast Eestis ja pingutame kangesti, et mõelda välja, mida küll teha selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Reaalsus on see, et praegusel ajal Eesti Vabariik ise rahastab laste tapmist enne sündi. Kõik jutud püüdlusest ületada rahvastikukriisi, mis ignoreerivad seda karmi reaalsust, et Eesti Vabariik ise rahastab rohkem kui 3000 lapse tapmist igal aastal, ei ole tõsiselt võetavad.
Ja veel kord: ma kutsun väga tõsiselt mõtlema selle üle, milline rahvas, milline riik, milline ühiskond me tahame olla. Ja tegelikult tõesti rõhutan veel kord seda meeleparanduse vajadust. Pingutagem ühiselt selle nimel, et me saaksime rahvaks, kus me päriselt austame ja kaitseme läbi oma riigi kõikide inimeste õigust elule ja kaitseme seda võrdsetel alustel ning peame kinni sellest printsiibist, et mitte ühtegi süütut inimest ei tohi mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel tahtlikult tappa. Tänan tähelepanu eest!”