Eesti pole seniajani kriminaliseerinud avalikku vihakõnet ning seetõttu ähvardab riiki Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus ja trahv, edastas rahvusringhäälingu uudisteportaal. Nii hakkab ka Eesti Põhjamaade hulka jõudma – Rootsis ja Soomes saab juba pikemat aega raske kaikaga, kui ennast sõnavabaduse lainele unustad.
2008. aasta novembri lõpus lepiti Euroopa Liidus kokku rassismi ja ksenofoobia ilmingute vastu võitlemises kriminaalõiguse vahenditega ning seadustesse pidid tulema eraldi sätted kriminaalkaristuste kohta avaliku vihakõne eest. Eesti pole seniajani seadusi muutnud ja riiki ähvardab seetõttu Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus ja trahv, kirjutab ERR.
Muidugi on seal sees “maiuspalad”, mille alla võib panna praktiliselt kõike: vägivalla avalik õhutamine inimeste vastu rahvuse, nahavärvi, usutunnistuse ja veendumuste alusel. Kõik see võiks EL-i arvates olla kriminaalkorras karistatav. “Süütegude uurimine ei sõltuks seejuures konkreetse ohvri kuriteoteatest. Sellised nõuded tulenevad Euroopa Nõukogu 2008. aastal vastuvõetud raamotsusest,” vahendas “Aktuaalne kaamera”.
Vahemärkusena olgu öeldud, et kuigi kogu Lääne-Euroopas võideldakse määratlemata mõiste “vihakõne” vastu, ei näi see võitlus raugevat, seega ei anna need suukorvistamised mingit efekti – sest võitluse ägenemise taga pole mitte kasvav pahatahtlikkus, nagu väidetakse, vaid kruvide kiirenev kinnikeeramine ehk üha uute asjade ärakeelamine.
“Kui see rikkumismenetlus paneb Eestile peale trahvi, siis me maksame selle trahvi ära. Me käime kohut eelnevalt. See kohtupidamine võtab kindlasti aastaid, aga me lihtsalt endale pähe istuda ei lase,” ütles siseminister Mart Helme.
Justiitsminister Raivo Aeg lubab Brüsseli ähvarduskirjad ära oodata, vaadata, mida need sisaldavad ja vastavalt sellele tuleb kujundada oma edasised tegevused. Ministri sõnul tuleb vaadata, et need Eestis sõnavabadust piirama ei hakkaks. Isamaalaste seisukohad on muidugi tervitatavad, aga nad on varemgi oma sõnadest taganenud.
Kuigi Reformierakonna liider Kaja Kallas ütleb, et usulise ja rassilise diskrimineerimise keelab meil ka põhiseadus, kiidab tema sellise Brüsseli nõude heaks: “Kui räägime rassilise, etnilise, nahavärvi baasil viha õhutamisest ja vägivallale kutsumisest, siis kuna see on kasvav probleem, siis see võiks olla ka selgelt sätestatud,” ütles ta.
Seega on reformaritelt sõnavabaduse piiramiseks roheline tee olemas – ja kindlasti saab selle ka sotsidelt ja Eesti 200-lt, kelle ideoloogilises olemuses on kõike keelata.
Eesti peab aga lähtuma Mart Helme sõnadest – maksame kasvõi trahvi ja käime kohut, aga suukorvi endale pähe panna ei luba. Sest vihakõneseadused tapavad igasugused sõnavabaduse, olles, muide, aluseks uute totalitaarrežiimide tekkel – Hitler kasutas võimule pääsedes vastaste elimineerimiseks ära Weimari vabariigi eriti karmi vihakõneseadust.
Kusjuures paljud ehk ei tea Euroopa Liidus suhteliselt palju kasutatavat nippi – sageli on targem ära maksta trahv ja lasta ikka vanaviisi edasi. Kuigi see kehtib pigem suhkrutrahvide või muu taolise kohta, vihakõneseadust hakkavad Brüsseli inkvisiitorid ilmselt ise, piits käes, kontrollima. Meie aga ei murdu, vaid võitleme suukorvide vastu – vähemalt rahvuskonservatiivid.
Euroopa Liit aga tõestab jätkuvalt, et Brüssel sammub Marxi, Lenini, Stalini ja Mao teed – mida tõestas juba Euroopa Komisjoni eelmine president Jean-Claude Juncker Trieris Marxi mälestussammast avades.