Vihaõhutamine – mõiste, mille ümber keerleb kõige rohkem müüte

Viha ei ole Eestis enam ammugi EKRE rida – kõige rohkem raevus on poliitoravad ja sotsid, ning tuntuimaks lõhestajaks president isiklikult.

Terve Eesti ühiskond on polariseerunud ja lõhenenud – ja mitte ainult meie, vaid ka Euroopa ja kogu maailm. See jutt, mida levitavad liberaalid, nagu õhutaks viha mingid poliitilised jõud, kildkonnad või lihtsalt pahad inimesed, on puhas jura ja protsessi lihtsustamine primitiivsuseni.

Vihaprobleem pole mitte Eesti, vaid terve maailm probleem. Uudised on tulvil vägivalda ja lisaks terrorismile on üha sagedasemad tulistamised, plahvatused ja muud rünnakud kaaskodanike vastu. Maailm on justkui hulluks läinud ja seda ei saa vaid halbade inimestega seletada.

Esimene moment on see, et maailm on paljude arengutega ummikusse jõudnud. Ollakse teelahkmel ja seetõttu  näevad erinevad inimesed erinevaid edasiliikumise teid – suuremad vastandumised on toimumas maailmavaate taustal. Liberaalid ja vasakpoolsed tahavad jätkata mingeid globalistlikke eksperimente, konservatiivid aga säilitada seda, mis hetkel on, või soovitavad tagasi pöörduda nende väärtuste juurde, mis olid enne igasuguseid revolutsioone.

Eesti ühiskonna vastuolud on just maailmavaatelisel alusel. Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid tahavad meid viia ülemaailmastumise teed, mis vaid süvendab vastuolusid, rahvuskonservatiivid tahavad naasta traditsiooniliste väärtuste juurde, nende kahe vahele aga jäävad tsentristid, kes otsivad vahepealset võimalust. Viha Eestis on maailmavaateline ja siin on jõudusid, kes on kõrilõikamisele kordi lähemal kui rahvuskonservatiivid kunagi võiksid sattudagi.

Teine moment seisneb taas üleilmastumisega kaasnevas nähtuses ehk immigratsioonis. Räägitagu mida tahes, multikultuursus tekitab kümneid kordi rohkem pingeid kui monokultuursus, alates olmearusaamatustest kuni usuliste ja traditsioonipõhiliste vastuoludeni. Migratsiooni kasv toob kaasa verevalamisi, terrorit ja sõdu, sest kokku puutuvad inimesed, kelles on sageli sarnane vaid homo sapiens-i päritolu. Viha ja migratsioon on kõige lähedasemad kaksikvennad.

Kolmas moment, mis haakub esimesega, seisneb vanade väärtuste jõulises lammutamises ja uute pealesurumises – seda on näha just Lääne ühiskonnas, kus lühikese ajaga on au sisse tõstetud samasooliste suhted, sugude eitamine ja kaotamine, õigus mistahes perverssustele inimõiguste sildi all ja nii edasi – selline protsess ei saagi ilma vihase vastuseisuta toimuda, sest alati leidub piisav mass mõistusega inimesi, kes hullumeelsetele vastu astuvad.

Neljandaks momendiks on infotehnoloogilise, tarbimiskeskse, rahateenimisele suunatud ja linnastunud ühiskonna teke, mis on inimeste elu ülikiireks muutnud. Inimesed pole paraku robotid ja selline keskkond soodustab läbipõlemist, stressi, depressiooni ja kõige selle tagajärjel muutuvad nad üliärrituvaks ja kergelt plahvatavaks. Läänelikus ühiskonnas teevad sageli massimõrvu läbi põlenud inimesed, kellel on pingetest kruvikesed logisema hakanud ja kes hakkavad toimuvat valesti hindama, pidades kõiges süüdiolevaks ühiskonda (ja enamasti on selles pisut tõtt).

Mõistagi on see ühiskond lisaks täis kummalisi vastuolusid, millest sageli isegi ei räägita. On lumehelbekesed, kes kasvavad üles mugavusühiskonnas ja kellel lööb mistahes muutus jalad alt, muutes nad suitsiidilisteks hüsteerikuteks; on incelid ehk pealesunnitud tsölibaadis elavad inimesed, kes süüdistavad selles vastassugupoolt, olles lõpuks valmis kättemaksuks nende vastu sõtta astuma – üks mõne aja eest Kanadas toimunud tulistamine oli just selle taustaga. Palju on tulistajate seas endisi sõjaväelasi, kelle elutöö on ühiskond unustanud või kes on lahingust väärastunud mõttekäigu kaasa toonud.

Selliste arengute täpsem kirjeldamine võtaks kaua aega, seepärast tasub üheselt kokku võtta – see, mis Eestis toimub, on kogu ühiskonna, mitte ainult EKRE viha. Konflikt põhineb sellel, et me näeme edasist arengut erineval moel ja lõpuks tuleb ikkagi üks arengusuund paika panna, mis teisele poolele ei meeldi.

Üleilmastumine ja avatus on seni olnud justkui juhtiv ja tunnustatud tee, kuid see on nüüd kahtluse alla pandud, sest Euroopas ja Põhja-Ameerikas toimuv näitab, et tegu on ennast ammendanud arenguteega, mis suundub tupikusse. Kuigi meie vasakpoolsed ja liberaalidki soovivad sama teed edasi minna, pole see nende otsustada, sest seda teed pole keegi ainuõigena paika pannud. Rahvuskonservatiivide naasmisel vanade väärtuste juurde on samasugune eluõigus nagu avatuse pooldajate ideoloogiatel. Tee otsimine jätkub, ja seni pole mingit viha maandumist ette näha.

Ilmselt oli Eesti samamoodi vihane ka 1917-1920., 1933-1934., 1939-1941. aastatel, mil ühiskonnas toimusid suured muutused. Praegu on parim, mis me teha saame, see, et me ei lase asjadel vägivallani areneda, nagu kõigil neil perioodidel. Vägivalla idu kannab meis igaüks, ka reformierakondlane, sots, keski, kahesajataja.

Kogu selle jutu mõte on see, et viha mässab praegu kõigis, nii Kaljulaidudes, Kaljurandades, Randperedes, Rõivastes, Paetides, Raikides kui ka kõigis teistes, kes poliitikas sõna võtavad – ärge tehke ennast inglikesteks, sest te pole seda ja teie viha on kõigile samamoodi nähtav, nagu rahvuskonservatiivide oma, kes on vihased rahvusriigi lammutamise pärast.