Rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann jõudis oma partnererakonna Eesti 200 ja valitsuse seaduspraagis süüdistada hoopis opositsiooni ning sama ülbe ja küünilise väitega tuli Riigikogu infotunnis välja ka peaminister Kristen Michal.
Peaminister väitis vastuseks Martin Helmele: “Ega vastutus ei puudu ka opositsioonil. Opositsiooni roll on kontrollida ja leida need vead üles. Nii et, kuidas ilusti öelda, öövahina teie vahetuse ajal magasite maha selle. Oleksite leidnud, oleks see probleem lahendatud.”
Sellele vastas lisaküsimuse teinud Mart Helme: “Tulen ikkagi tagasi sellesama kasiinode teema juurde. Siin ei ole mingit näpukat ja siin ei ole üldse absoluutselt midagi pistmist sellega, et Riigikogu kollektiivselt on nagu süüdi selles näpukas. Teise lugemise ajal oli see osavusmängude teema sealt eelnõust välja võetud ja ta ilmus sinna müstilisel kombel kolmandaks lugemiseks, kui seda nagu keegi ei osanud enam oodata, et see võiks seal olla. See on kõige puhtamal kujul rahanduskomisjoni esimehe ja koalitsiooni, ma arvan, tahtlik sogamine, et võtta ära just nagu opositsioonilt ründamise võimalus, kui öeldakse, et opositsioon oleks võinud parandusettepanekuid teha. Ma küsin: missugused opositsiooni parandusettepanekud on kunagi läbi läinud?”
Mart Helmel on taas igati õigus: võimuliit hääletab üldjuhul halastamatult maha kõik opositsiooni parandusettepanekud. Lisaks aga: miks oleks EKRE üldse pidanud neid “apsusid” otsima ja parandama, kui rahvuskonservatiivid olid algusest peale sajaprotsendiliselt seaduseelnõu vastu ja kavatsesid selle vastu hääletada?
Ka Helle-Moonika Helme täpsustas peaministrile: “Teie erakonna väärtusruumi ikkagi jätkuvalt mahub see erakond, kes selgelt ja kuritahtlikult ja pahatahtlikult surus selle seaduse läbi koalitsiooni häältega – ma tuletan meelde, mitte meie häältega. Meie pidasime siin kõnesid teemal ja argumenteerisime väga jõuliselt, et miks see seadus on halb seadus. Ja muudatusettepanekuid me ei teinud ju sellepärast, et viimasel ajal on ju “heaks tavaks”, et opositsiooni ettepanekuid – ükskõik kui head need on – ei võeta arvesse; minnakse jonnakalt edasi seadustega, ükskõik kui halvad nad lõppkokkuvõttes on – nagu selle hasartmängumaksu seadusega me ka nägime.”
Suures plaanis aga on tegu pretsedenditu ülbusega: praagitootja asemel olevat süüdi need, kes praaki ei avastanud. Võimuliit ise toodab ohjeldamatut saasta, mille põhiseaduslikkuse paneb kahtluse alla ka õiguskantsler ja president jätab üha rohkem seadusi välja kuulutamata.
Uued Uudised