Presidendivalimised on lähedal, kuid reaalne kandidaat on ainult EKRE-l – liberaalse leeri katseid leida “söödav” presidendikandidaat aga saadab ebaedu.
Esmaspäeva päeval kirjutas Postimees: “Reformierakonna ja Keskerakonna läbirääkimistel ühise presidendikandidaadi teemal on favoriidina üles kerkinud taasiseseisvunud Eesti esimese justiitsministri Jüri Raidla nimi. Koalitsiooni esindajad ütlesid Postimehele, et kuigi Raidla on enda tausta tõttu tugev kandidaat, siis praegu ollakse laiema toetuse otsimisel algusfaasis ka oma parlamendifraktsioonide sees.”
Õhtul kirjutab BNS: “Kunagine justiitsminister justiitsminister Jüri Raidla lükkas tagasi koalitsiooni ettepaneku kandideerida Eesti presidendiks, edastas rahvusringhäälingu uudisteportaal.”
“Paar tundi tagasi andsin vastuse, et ma siiski kandideerimisest loobun,” sõnas Raidla. “Mõnedes valdkondades ma lihtsalt pean oma ettevalmistatust presidendiameti täitmiseks ebapiisavaks,” põhjendas ta.
“Jah, Kaja Kallase ning Jüri Ratase poolt kaks nädalat tagasi ühiselt selline ettepanek tehti, et kaaluda presidendiks kandideerida. See vastab tõele,” lausus Raidla Postimehele. Loobumise põhjusena tõi Raidla esile, et ta ei ole välispoliitikas pädev.
Pole siiski võimatu, et Raidla ei riskinud ennast siduda poliitiliste jõududega a la PortoRollo – liiga tuntud on mõlemad, ja mitte heast küljest, sest Keskerakond “hiilgas” vana valitsust lammutades ja uut luues PortoFranco skandaaliga, ning Reformierakonnal on vana taak alates VEB Fondist kuni Jürgen Ligi rahapesu-uneni. Enda sidumine sellise seltskonnaga (nagu tegi Kristian Jaani) eeldab omajagu kamikadze-hinge.
Seega põrus korruptsioonikoalitsioon oma üllatuskandidaadiga. Selles, et liberaalid ei suuda sobivat kandidaati leida, on nad suuresti ise süüdi – just nemad, eriti Reformierakond, on koostöös peavoolumeediaga toonud poliitikasse kiskjaliku kombe iga uus poliitikasse tulija verbaalselt paljaks kiskuda ja läbi nüpeldada. Inimesed ei julge enam ennast välja pakkuda, kartes nii enda kui lähedaste pärast, keda võidakse meedias hävitada.
Selline inimvihkajalik taktika sai erilise hoo sisse siis, kui poliitikasse ilmus peavoolule vastumeelne EKRE, ja eriti tugeva siis, kui nad said valitsusse – rahvuskonservatiividest poliitikud tuli liberaalide ja vasakpoolsete arvates iga hinna eest hävitada ja selles ei hoitud ennast vähimalgi määral tagasi. Ajakirjanikud korraldasid lausa ühisdessante ministrite kodukohtadesse ja kooliskäimise paikadesse, et kompromiteerivat materjali leida.
Nüüd on selline meedianuhkimine saanud poliitikas tavaliseks ja keegi ei julge enam naljalt välja tulla – selleks peab olema puhas minevik ja null komprat. Presidendikandidaatideks on välja käidud ka mitmeid akadeemilisi nimesid, kuid need inimesed ei tundu vedu võtvat – ainult Perlingu moodi kättemaksuinglid tormavad pea ees poliitikasse, süvariigi õlg toeks.
Kui uus president esindab globalismi ja multikultuursust, nagu oli ja on Kersti Kaljulaid, tuleb tal arvestada ka sellega, et tema sammud ja tegemised on pidevalt konservatiivide luubi all – Eestil pole vaja järjekordset euroföderalistist rahvuslusvastast riigipead, kahest viimasest aitab küll. Rahvusvaenulik kandidaat ei leia rahvuskonservatiivide poolt mingit tuge.
“Ei” öelnud Jüri Raidla eelistus presidendikandidaadina oleks hoopis Jaak Aaviksoo. See on väga halb pakkumine – Aaviksool on Tallinna Tehnikaülikooli rektori ajast “ärmataja” kuulsus, mis seab ta sobivuse suure kahtluse alla. Nimelt üritas Aaviksoo kinni mätsida skandaali, kui doktorant Keegan McBride paljastas, et instituut vassis peaaegu iga projekti rahastamisega.
Vikipeedias kirjeldatakse Aaviksoo Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks saamist kui väga vastuolulist protsessi. Tema kaitseministriks oleku aeg oli kaitsejõududele samuti pigem seisaku- kui arenemise aeg. Nii on Aaviksoo presidendiks saamiseks liiga skandaalse taustaga ja tehnikaülikooli meenutades võib eeldada, et skandaalid tulevad ka tema presidendipõlves.