Esmaspäeval toimus Riigikogu otsuse “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kohustada kõiki reservväelasi hoidma kodus alaliselt tulirelvi koos arvestatava laskemoona kogusega ning anda reservväelastele selleks ka vajadusel finantsabi” eelnõu esimene lugemine, kuid lõpptulemusena ei nõustunud võimuliidu saadikud sellist julgeolekulist otsust heaks kiitma. Ettekande tegi reservsõjaväelane ja EKRE saadik Leo Kunnas.
“Selle eelnõu eesmärk oleks teha esimene samm selles suunas, et teatud hulk reservväelasi saaks oma isiklikke relvi kodus hoida. Loomulikult peaks pihta hakkama sellest, et reservväelased võiksid kodus hoida oma isiklikku varustust. Aga selleks ei ole vaja otsuseid või seadusi Riigikogu poolt vastu võtta või valitsuse poolt teha otsuseid, et see on tehtav olemasoleva õigusruumi ja siis kehtiva õiguse raames ehk toimiva mobilisatsioonisüsteemi raames. Seepärast me seda isikliku varustuse küsimust siin ei käsitle. Aga see on esimene asi, mis tuleks teha, et liikuda kiirema ja tõhusama mobilisatsioonisüsteemi suunas.
Nüüd, meil on pretsedent juba olemas ehk siis kaitseliitlastel on täna kehtiva õiguse järgi õigus võtta oma isiklikke relvi kodusele hoiule. Ja see süsteem on meil toiminud juba 30 aastat. Kui üheksakümnendatel aastatel oligi mõningaid intsidente nende relvade kasutamisel, siis ajapikku nende intsidentide hulk vähenes. Viimase aastakümne jooksul me võime kindlalt väita, et kaitseliitlastega ei ole mingeid märkimisväärseid intsidente nende kodusel hoiul olevate isiklike relvadega aset leidnud. Ehk siis see pretsedent on olemas.
Maailmas on vähemalt kaks riiki, kus säärast süsteemi rakendatakse. Üks on Iisrael, kes on ohustatud oma Araabia riikidest naabrite poolt, ja teine on tegelikult Šveits, kes ei ole kellegi poolt ohustatud, aga kellel see on olnud pikaajaline ajalooline traditsioon.
Vaatame siis, keda see otsus peaks puudutama. Kõigepealt üks täpsustus, et võib-olla sellel eelnõul oleks võinud olla parem sõnastus, sest me peame siin silmas loomulikult sõjaaja ametikohtadele määratud reservväelasi ehk siis konkreetselt neid reservväelasi, kellel on sõjaaja ametikoht. Ja siin on kaks võimalust, kuidas hakata valikuliselt järk-järgult seda eelnõu täitma. Esimene võimalus on see, et Kaitseväe juhataja määratleb teatud üksused, mis oma valmisoleku poolest peaksid olema tasemel, kus selline eeldus relvade kodus hoidmise suhtes oleks vajalik, ja siis näiteks kaitseminister kinnitaks säärase üksuse loetelu oma määrusega. See on üks võimalus. Teine võimalus oleks see, et tulenevalt Välisluureameti ja kapo ohuhinnangutest me looksime reservväelastele tingimused relvade kodus hoidmiseks, aga relvad neile jagataks välja ohutaseme tõustes. See on teine praktiline võimalus, kuidas sellele teemale läheneda.
Loomulikult komisjonis me küsisime ka Kaitseministeeriumilt hinnangut, et kas hetkel kehtiva õiguse kohaselt oleks võimalik seda teha, ja nende vastus oli, et kehtiva õiguse kohaselt seda ei ole võimalik teha, mis eeldakski kehtiva õiguse ulatuslikku muutmist. Nüüd, missugused eeldused siis oleks veel vaja täita, et säärast süsteemi üldse hakata järk-järgult looma? Loomulikult oleks vaja palju põhjalikumat taustakontrolli juba ajateenijatele. Ja see tõenäoliselt eeldaks seda, et Kaitseväe luurekeskusest peaks tulema kolmas julgeolekuasutus. Kuna kaitsepolitsei töö lihtsalt, mida suurem on sõjaaja kaitsevägi, seda rohkem tööd tuleks teha ehk selleks, et seda eelnõu ellu viia, oleks vaja ka see muudatus teha.
Üleüldist taustakontrolli veel, et mida siis on vaja rohkem ja põhjalikumalt kontrollida, vähemalt kolme aspekti: vaimset tervist, kriminogeenset tausta ning lojaalsust põhiseaduslikule korrale. Ehk siis kõigis nendes küsimustes me vajaksime palju suuremat taustakontrolli kui seni, sest kaitseliitlastel teatavasti on üsna põhjalik taustakontroll ja Kaitseliidu puhul eeldatakse ka kahte soovitajat, et inimene üldse saaks Kaitseliitu astuda. Ja loomulikult ka seal ei toimu see relvade kodusele hoiule andmine kohe pärast seda, kui inimene on Kaitseliitu astunud, vaid ta peab oma usaldusväärsust tõestama. Ja loomulikult, et seda kõike teha, see eeldaks nii Kaitseväe, Kaitseressursside Ameti, aga ka Kaitsepolitseiameti laiaulatuslikku koostööd, et neid tingimusi täita, ja praktikas loomulikult ei oleks see lihtsalt teostatav. Ja siin on ka loomulikult tähtis küsimus sel juhul vastutuse jaotus, et kes hakkab mille eest vastutama.
Ja veel üks lahtine küsimus on see, et kes teeks relvade hoiustamise üle järelevalvet. Kaitseliidu puhul Kaitseliit teeb seda ise, politsei ka muidugi, aga kes Kaitseväes hakkaks seda tegema: kas luurekeskus, kes saaks ka vastuluurefunktsiooni kasutada, või siis teeks seda sõjaväepolitsei? Aga selge on see, et see peaks toimuma analoogselt kaitseliitlastega.
Ehk need on sellised mitmed eelduslikud aspektid, mis on vaja täita, et seda otsuse eelnõu praktikas hakata järk-järgult ellu viima. Möönan, et võib-olla selle eelnõu sõnastus iseenesest sellisena ei ole kõige parem, sest ta käsitleb nagu expressis verbis kõiki reservväelasi, kelle suhtes siin sellisena ei ole rakendatav, aga selge, et me peame esimesed sammud tegema, et edasi liikuda. Ja ma ei arva ka, et täna veel ütleksin nii otse, et Riigikogu liikmed kardaksid piisavalt olukorra eskaleerumist, et nad oleksid valmis selle 51 toetushäält andma. Ma arvan, et selle eelnõuga on sama nagu Ottawa konventsioonist lahkumise ehk siis jalaväemiinide keelustamise denonsseerimisega, et lihtsalt aeg ei ole veel küps hetkel. Aga ma olen kindel, et see aeg peagi kas siis poole aasta, aasta või mingi aja pärast tuleb, millal me saame sellega edasi minna, millal lihtsalt julgeolekuolukorra edasine teravnemine sunnib meid neid lahendusi leidma.
Ja loomulikult, kui reservväelaste isiklik varustus ja ka relvad lähevad nende kätte, siis see vabastab märgataval hulgal laopinda, mida saab kasutada näiteks laskemoona varude hoidmiseks, mis on ka oluline, sest kui nüüd Kaitseväe soov, väga mõistetav ja õige soov, on laskemoonavarusid suurendada, siis on ju küsimus sellest, et meil on vaja laopindasid, kuhu me hakkame seda laskemoonavaru paigutama. Ja näiteks kas või isiklik varustus ja ka käsirelvad võtaksid siis ära muidu hulgaliselt laopinda.
Täpsustaksin veel selle üle ära, et analoogselt Kaitseliiduga see puudutaks isiklikke relvi ehk püstoleid, automaate ja snaiperpüsse ja see ei puudutaks meeskondlikke relvi, näiteks kuulipildujaid ja tankitõrjerelvi. Et kõigil oleks algusest peale selge, millest me räägime, mis relvad käiksid selle alla ja mis ei käiks.
Need oleksid siis selle eelnõuga kaasnevad kõige olulisemad aspektid. Selle rakendamine eeldaks väga suurt tööd, aga loomulikult on see võimalik. Pretsedent Kaitseliidu puhul on meil juba olemas. Küsimus olekski selle pretsedendi laiendamises siis esialgu teatud üksustele või teatud ohutaseme korral.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid