Kolmapäeval kohtus EKRE fraktsioon õlletootjatega, teemadeks oli muidugi õlleaktsiis ja piirikaubandus. Jutu sees räägiti palju ka teemaga seonduvast riigis ja valitsuses.
Õlletootjate sõnutsi ei taha valitsus huvigruppidega enam üldse rääkida ning neid ära kuulata – selle asemel tuuakse põhjenduseks WHO või veel mingi rahvusvahelise organisatsiooni esindaja arvamus. Nii olla WHO esindaja väitnud, et kusagil maailmas polevat alkoholiaktsiisi tõstmine piirikaubandust kaasa toonud – ja seejuures eiratakse seda, et meil endil tõi ja Läti kosub juba praegu sellest.
Endine rahandusminister Martin Helme rääkis, et praeguse valitsuse ja ametnikega pole mõtet enam rääkida, nad ei võta kedagi kuulda ja raiuvad tuimalt oma arvamust. Veelgi hullem, kohati on komisjonides välja tulnud, et ka võimuparteide ridades ei usuta, et maksude ja aktsiiside tõstmine midagi head toob, aga plaanidest sellegipoolest ei loobuta – justkui juhitaks nende poliitikat mujalt.
Martin Helme sõnutsi on varasematest piirikaubanduse kogemustest näha, et aktsiisitõus viib raha mujale, aga sellest lausa keeldutakse midagi õppimast. Ta kirjeldas seda, kuidas Reformierakond on reageerinud: kui selgub, et aktsiisitõusust ei laeku mingit raha, vaid see läks Lätti, siis väidetakse, et tegu oli rahva emotsionaalse reageeringuga. Kui ka edasi selgub, et loodetud tulu ei tule (või siis tõestatakse komisjonis, et seda ei saagi tulla), siis öeldakse, et tegelikult polevatki raha oluline, vaid rahva tervis, kuigi ka see pole kusagilt nähtav, et alkoholiaktsiiside tõstmine kedagi vähem jooma sunniks. Kui aga konservatiivid aktsiise langetavad (nagu Jüri Ratase teise valitsuse ajal) ning raha naaseb Eestisse, siis põhjendatakse seda sellega, et rahvas olevat hullemini jooma hakanud. Toimub tegelike protsesside jõhker sõnaline moonutamine.
Muuhulgas tuli välja ka see, kuidas valitsus juhib oma tegemisi propagandistlikult: riigis on loodud rida MTÜ-sid, kes saavad riigilt raha, kuid mille reaalne tegevus on nende endi dokumentatsiooni või kodulehti jälgides minimaalne – samas esitavad just need organisatsioonid komisjonidele ja teistele institutsioonidele nõudmisi piirata midagi midagi või muuta seadusi, viidates mingitele oma uuringutele. Need MTÜ-d teevad “musta tööd” näitamaks, et keegi kuskilt peab vajalikuks muuta seadusi ja karmistada piiranguid. Ministeeriumides on omakorda rohkelt ideoloogilisi fanaatikuid, kes teevad kõik, et midagi piirata või keelata.
Eestis on väidetavalt läinud kõik selles suunas, et tuleb kehtestada võimalikult palju ja võimalikult karme piiranguid – Eesti on selles ka Euroopa Liidus esirinnas, justkui proovides näidata ennast ülereguleerituse eeskujuna. Brüsseli direktiividki pole alati sedavõrd karmid, missugusteks need kujundatakse Eestis siinse ametnikkonna poolt.
Kohtumisel toodi ühe näitena see prügipoliitika, mis valitseb Brüsselis ja mujal Lääne-Euroopas, kus õhtuti on tänavad täis prügikotte, mis viiakse öö jooksul ära, ja kui selle probleemi kaotamiseks võetakse seal vastu mingi direktiiv, siis kannavad Eesti ametnikud selle kohe Eestile üle – kuigi siin seda probleemi polegi. Õlletootjad lisasid, et uut tüüpi kork, mis pudeli küljest lahti ei tule, tähendab neile hoopiski suuremat plastikulu, mis ei lähe kuidagi kokku rohejuttudega.
Kogu kohtumiselt jäi kõlama see, et valitsus teeb riigi majandusele ülikahjulikke otsuseid, aga see kahjulikkus ei jõua neile kohale; ja kui jõuabki, siis mitte midagi ei parandata, vaid jätkatakse sama tuimalt, hambad ristis, edasikoperdamist. Vähe sellest, et võimupoliitikud ei võta kunagi vastutust oma vigade eest, nad ei tunnista kunagi oma eksimusi ning keelduvad ka suunda muutmast. Võimul on ehtsaimad kahjurid.
Uued Uudised