Eesti on küll rinderiik, Ukraina sõda jätkub ja me peame kõigeks valmis olema, kuid see ei tohiks muuta kogu riiki ühe-teema-riigiks, nagu võimuseltskond on seda teinud. Ukraina sõja kõrval on meil ka täiesti kriisis majandus ja kaduv demokraatia.
Nursipalu kodude kaitsjad tembeldati alles hiljuti suures meedias peaaegu et Kremli agentideks, kleepides neile külge Vene saatkonna Nursipalusse ootajate silti. Lisaks on mistahes kriitikat võimu vastu hakatud käsitlema kui toetust Putinile.
Vaevalt et sakslased ja prantslased Putini võimalikku agressiooni vähem kardavad kui meie – nad ei julge Ukrainale isegi tapvat kõrgtehnoloogilist relvastust anda. Samas aga elatakse neis maades tavapärast elu ja keegi ei pea streike ja meeleavaldusi Putini korraldatuteks.
Saksamaal ja Prantsusmaal jätkuvad suured meeleavaldused vastavalt pensionireformi vastu ja palganõudmiste toetuseks. Mõlemas riigis on elu seiskumas, kuid seal võetakse toimuvat siiski siseprobleemina ning hoitakse see Ukraina sõjast lahus.
Kui aga Eestis hakkaks keegi praegu streikima Reformierakonna laastava majanduspoliitika vastu, siis on kindel, et see algatus tembeldatakse kohe riigivõimu ja meedia poolt Putinit toetavaks ettevõtmiseks, sest selline on võimueliidi narratiiv – mistahes kriitika olevat julgeolekuoht ja vesi Putini veskile. Samas ei pidanud Reformierakond mingiks riskiks suurtükkide ärakinkimist Ukrainale olukorras, kus asendust neile pole.
Ka Eestis tuleb Ukraina küsimus sisepoliitikast lahti siduda – rahvavaenulik enamlaste valitsus, kes on hinnad lakke kergitanud ja majanduse laostanud, ei tohi enam Ukraina sõja taha pugeda.
Uued Uudised