Kuna 23. juunil peetakse Vabadussõja ühe tähtsaima lahingu tähistamiseks kümneid kõnesid, siis Uued Uudised pühendavad sellele hoopiski ühe luuletuse.
Ballaadi autor on kahjuks teadmata ja kirja on see pandud kusagil 1990. aastatel – loodetavasti ei pane värsisepp selle avaldamist pahaks.
Jaaniõhtu ballaad
Ärge peljake, ainult viivuks, ma tahan istuda,
Teie sekka kui algab kingul, jaaniõhtune pillerkaar.
Ärge peljake, riided on uued. Ah et porised? Tõsi, ma tean.
Tollel hommikul keset suve, sadas natuke vihma seal.
Ah, poisid, kuidas nad jooksid! Läbi poole Lätimaa,
Ja Võnnu all korraks lootsid, nad jääda veel pidama.
Meie mehi pihta sai vähe. Meie võit oli tulekul,
Aga mind, näe, haavati pähe, jaanilaupäeva hommikul.
Minu tarvis hilines teade, et kaputt on Landeswehr,
Ja et Riia linna marsib, vapper Eesti armee!
Meid maeti Koiva jõe kaldal, kuus poissi ja üks vanem mees,
Ning paarkümmend aastat valvas, me rahu pronks tunnimees.
Siis öös tulid võõrad mehed, kangid-labidad hõlma all,
Märg haud nüüd me tunnimehel, Koiva voogudes sügaval.
Ärge peljake, ainult viivuks, tahaksin istuda,
Teie sekka kui algab kingul, jaaniõhtune pillerkaar.
Ärge pakkuge mulle suitsu, alles 15 sain veebruaris,
Läksin Vabadussõja tulle, aastaid 15 mulle jäigi nii.
Ah tüdrukud, nemad ikka – näe, linalakk-metsalill,
Huuled meelad ja tunderikkad, kuidas heliseb lõõtsapill!
Ah mõte, miks tagasi tõttad? Huulte maitse on unistus,
Ma ei osanud siis veel võtta, kuigi oli üks naerusuu!
Ei ühtegi suudlust ja surra! Ka nii võib – kodumaa eest!
Ja siiski, ja siiski, tunda tahaks elu hurma, ja rääkida emakeelt.
Kuhu maetud on minu ema? Kuhu armastet Pille-Riin?
Kas neidki sõjavankritega, veeti maailma laiali?
Äkki kohiseb ema haual, kõrge Siberi seedermänd,
Või kusagil Rootsimaa rannal, vette heidet on lillepärg.
Ärge peljake, ainult viivuks, ma tahan istuda
Teie sekka kui algab kingul, jaaniõhtune pillerkaar.
Ah tüdrukud, nemad ikka – näe, linalakk-metsalill!
Huuled meelad ja tunderikkad, kuidas heliseb lõõtsapill!