Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside valitsus tõstab aina makse ja mõtleb uued välja ning kui nad on juba maksumajanduse loonud, siis üheks rahaleidmisvariandiks, mis lahendaks ka integratsiooniprobleeme, võiks olla lõimimismaks, mida maksaksid ettevõtted, kes veavad endale sisse võõrtööjõudu.
Valitsus otsustas äsja kolmekordistada sisserände piirarvu ja ettevõtjad laulavad sellele otsusele halleluujat. Paraku on nii, et ärikeskkond saab küll vajalikud töökäed, aga sisserändega kaasnevad mured maksab kinni maksumaksja ehk kogu ühiskond, seda sotsiaalsest toimetulekust kuni kuritegevuse kasvuni.
Seepärast oleks õiglane kehtestada ettevõtjatele lõimimismaks, mida nad maksaksid koefitsendi alusel iga sissetoodud võõrtöölise ja nende pereliikme pealt. See raha suunataks lõimimisfondi, kust riik saaks raha sisserändajatele riigikeele õpetamiseks ja muudeks kursusteks (näiteks seaduste tundmaõppimine), samuti rahastataks sellest fondist sotsiaalkulutusi migrantidele, kes ei tööta, ning võimalusel hüvitataks ka muud sisserändest tekkinud kahjud (näiteks kompensatsioonid kuritegevuse ohvritele).
Praegune olukord on ebaõiglane, ettevõtjad lausa nõuavad üha uut ja suuremamahulist sisserännet, aga nad ei vastutata massimigratsiooni tagajärgede eest – paraku näitab kogu Lääne-Euroopa kogemus, et negatiivne tulem on tohutu ja see on maksumaksjate õlul.
Nii näiteks hoiab kõrge terroriohuga Prantsusmaa tänavatel üle saja tuhande politseiniku, sandarmi ja sõjaväelase, mis on riigikassale tohutu kulu. Terrorism on seejuures just massimigratsiooni tagajärg, sest suurtes islamikogukondades, mis algselt tekkisid just tööjõu sisseveost, on radikaliseerumine tugev. Neid migrante aga on nõudnud just ettevõtjad töökäteks – ka Prantsusmaal oleks turvalisusmaks ettevõtjatele täiesti omal kohal.
Praegu toovad ettevõtjad sisse usbeki ehitajaid, aga nad ei vastuta selle eest, kui nood pärast tööd oma väikeses korteris kuritegusid sepistavad. Boltis sõidavad umbkeelsed võõrkultuuri mehed, kuid firma ei vastuta, kui keegi neist kliendi vägistab – see peab muutuma, ettevõtja peab enda poolt imporditud inimeste eest vastutama.
Sisserände puhul võiks olla kõvasti rohkem kohapealset vastutamist – need organisatsioonid, kes toovad sisse põgenikke, peaksid saama mentorikohustused. Ehk siis vastutaks näiteks Pagulasabi enda sisse toodud võõraste eest – et nood saaksid riigikeeleoskuse, töökoha, sotsiaalse sulandumise jne, ja lõpuks vastutaks organisatsioon ka selle eest, kui nende hoolealune satub kuritegelikule teele.
Lääne-Euroopas on tohutu mass vasakpoolseid, kes käivad sadamates ja lennujaamades väljas siltidega “Refugees, welcome!” ja “Wir haben Platz!”, kuid pärast seda, kui nad on saanud järgmise portsu noori mehi inimkaubitsejate paatidelt sisse smugeldada, lähevad nad oma koju ja elavad tavapärast heaoluühiskonna elu, vastutamata grammigi selle eest, kas nende sisserändajate seas polnud terroriste või siis lihtsalt muidusööjaid.
Sisserändega kaasnev “kombelõtvus” peab lõppema. Kui ühiskond vajab tõesti töökäsi, siis igal sisserändajal peab olema tema eest vastutaja ja tema rahastaja (kasvõi osaliselt), kelle kohuseks oleks migrandi integreerimine ja tema suunamine seaduslikku ruumi. Muidu tuuakse võõraid aina sisse, aga kõik negatiivsed tagajärjed maksab kinni maksumaksja ning tema ka kannatab, kui sisserändaja osutub seaduserikkujaks.
Lõimimismaks oleks hea vahend, tõstmaks ettevõtjate teadlikkust oma vastutusest – sest Lääne-Euroopas toimuv näitab, et migratsiooniprotsesside läänelik variant viib katastroofini.
Uued Uudised
Maksuettepanek pole EKRE ametlik seisukoht.