Populaarne ansambel Scorpions laulis tuntuks Berliini müüri langemise ajast rääkiva loo “Wind of Change”, kuid kindlasti pole tänane päev selline, nagu loodeti tollal, seda müüri kummalgil poolel.
Venemaa on oma agressiivsuse tõttu taas sulgumas “raudse eesriide” taha, võib-olla isegi mitte nii, nagu tegi seda Nõukogude Liit, vaid ta suletakse sinna, sest demokraatlik maailm ei talu Putini sigatsemist. Kuigi ka sel “eesriidel” on piiritarad, on kogu olukord teistsugune, asja olemus aga mitte.
Ka Saksamaa ei saa Berliini müüri langemisest rõõmu tunda – müür langes liiga palju ja nüüd tormavad sinna hordid Aafrikast ja Araabiast. Kui vaadata, kuidas Saksamaa karmistab vihakõneseadusi ja represseerib neid, kellele “Wir haben Platz!”-poliitika ei meeldi, siis see on pigem Saksa DV ja tolle julgeolekupolitsei Stasi liin. Samas on Berliini müür langenud Saksamaa poolele, sest riik on Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa gaasinisa otsas ega pääse sealt lahti.
Ega ka meil Eestis asjad paremad ole. Kui sakslastel oli Berliini müüri langetamine, siis meil Laulev revolutsioon, aga sellegi eesmärgid on suuresti hajunud. Tahtsime liitudest vabaks ja iseotsustamist Tallinnasse, aga oleme Kremli asemel Brüsseli kantseldada – väidetavalt küll vabatahtlikult, aga otsustajad on ikkagi teised. Tahtsime peatada Lasnamäed ehk lõpetada venekeelsete liidutehaste tööliste sisseveo, aga nüüd jätkab Reformierakond NLKP poliitikat, tuues sisse ohtralt slaavi odavtööjõudu endisest NSV Liidust, mis on Eesti slaavi riigiks muutnud. Tahtsime rahvuslikku Eestit, aga muutume üha enam multikultuurseks. Tahtsime talupojamõistust, aga saime homoparaadid.
Tahtsime “muutuste tuult” (“Wind of Change”), aga saime haisva õhu (“Stinking wind”).
UU