Rahvuskonservatiiv Eda Rüütel arutleb oma arvamusloos selle üle, kuivõrd loomuvastane on homoseksuaalsus tegelikult ja kui ilusaks üritatakse seda jubedust kujundada.
„Milline on homopropaganda tähendus ja mõju koolinoortele? Mis on üldse kool? Ta on haridusasutus: kõrgeim haridus tähendab teadust kõrgeimal tasemel; alusharidus aga teaduse elementaarseid, lihtsamaid fakte ja nendele alustele edasise ehitamist. Haridus ja teadus kasutavad teaduslikke mõisteid, mida oma tõeotsinguis ja uurimiste järelduste kirjeldamiseks appi võtavad.
Propaganda manipuleerib ja väänab neid mõisteid. Tegeliku teadusega pole tal midagi pistmist peale selle, et ta püüab iga hinna eest neist uurimustest ja tõenditest vabaneda, ja neid ümber lükata.
Pole seks ega armastus!
Näiteks seks kui kahe sugupoole akt on homoseksuaalse mõiste ja suhte kirjeldamiseks terminoloogiliselt vale, kuna aktis puudub vastassugupool. Juba termin on väär. Ning lähisuhte õigem nimetus oleks mingit liiki kiimalisus, mida tegelikult teostatakse kellegi abil.
Kui homopropaganda kuulutab sellelaadset suhet kui armastuse tippu, siis on olukord absoluutselt vastupidine – ülim kurjus, mida maa peal nähtud.
Homosuhe eitab inimese tegelikku füüsilist loomust ja kujutab temas vastassugu, kuigi inimene on partneriga igas mõttes sarnane, kellega suguühe on võimatu. Hullumeelsus on näha inimeses midagi, mida ta ei ole ja saada temalt midagi, mida samuti ei ole.
Üsna sageli eiratakse lähisuhtes ka vanuselist ja mentaalset küpsust. Niisama eitab homoseksuaalsus ka oma soole omast hingelist ja vaimset reaalsust, loodud olemust olla see, kelleks oled loodud.
Keegi ei saa tunnetada seda, milleks ta pole loodud
Kui sa oled mees, siis sinu soov on olla mees. Mees ei saa kunagi teadma ega tundma seda, mis tähendab olla naine. Ta ei saa kunagi minna naise ihusse ja seda kogeda. See on võimatu. Inimene võib püüda mõista, aga mitte kunagi ei saa ta ise seda lõpuni tunda. Ja niisama ka naised.
Kuna selles suhtes ei hoolita inimese aust ja väärikusest, siis ilmselgelt ei hoolita inimese looja aust. Kõigele loodule ja väärikusele vilistatakse.
Armastus ei tee ligimesele kahju ega kurja. Kuigi inimene adekvaatselt näeb ja saab aru, kes ta partner on, otsustab ta ikkagi käituda temaga loomuvastaselt. Inimese loomuvastane kohtlemine on ta ihu ja hinge vägistamine, füüsilised vigastused ja hingelised traumad aga kuritegelikud. Seda kordumatut kahju ja kurja inimese vastu ei saa pidada armastuseks, ammugi ülimaks armastuseks.
Kui nüüd kõigele vaatamata tuleb keegi seletama partneri vabast tahtest, vastastikkusest tundest ja valikust, siis vägivaldne akt on see nii ehk naa. Me teame, et kurjategijad on leidlikud. „Ta ise kukkus noa otsa. Mina olingi see Jumala sõrm, kes talle selle õige karistuse ellu viis jne,” õigustavad nad. Nende vabandused ei muuda kuritegelikku akti tühiseks. Niisama ka homoseksuaalsuse puhul.
Tagajärjeks on aina kaotused
Mees on mees ja naine on naine, ning ainuõige on nende kohtlemine nende soole kohaselt. Kui homoseksuaalne suhe põhjustab inimese vastu suunatud isiklikku füüsilist ja vaimset kurja, siis tekitab ta ka korvamatut sotsiaalset ja majanduslikku kahju.
Partner jäetakse ilma austusväärsest suhtumisest ja lugupidamisest. Kui inimene on suhtes homoseksuaaliga, siis on ka tema homoseksuaal, kes reaalsust ei adu ja inimväärikust ei austa.
Partner jäetakse ilma tundest olla see, kelleks ta on loodud. Sa ei saa olla tõeline mees, kui sind naisena koheldakse, see on alandav.
Partner jäetakse ilma tõelisest ja puhtast armastustundest, sest kordumatu hingetrauma väärkohtlemise läbi on juba tekitatud. Niisama jäetakse partner ilma normaalsest peresuhetest, kus perre võiksid tulla lapsed ja lapselapsed, kes ka vanas eas rõõmu ja hoolt tooksid. Need rõõmud ei kuulu sellise suhte juurde.
Kuna need rõõmud on loomuomaselt selliste paaridele võimatud, siis hakatakse ahistama ja lõhkuma teisi peresid ja peresuhteid. Muidugi väidetavalt halastusteo ja õilsa eesmärgi nimel, et nemad kasvatavad üles orbudeks jäänud lapsed ja annavad neile inimväärse elu. Ei, nad võtavad heterosuhtest sündinud lapsed.
Geipaarid varastavad lapsi
See on vargus! Kujutad ette, et ühel hetkel nõutakse sinult su last. Ja keeldudes saad süüks teise õnne rikkumise ja egoismi süüdistuse. See on absurdne! Ja ühiskond tahab seadustada sellist kuritegevust?
See ei ole loomulik lapse kasvukeskkond – see on ebanormaalne ja seega kaugel armastusest. Ja kas just ebatervete suhete tõttu, mis ka homoseksuaalsus on, ongi perekonnad katki ja lõhutud. Sisuliselt nende endi süü tõttu. Ka ühiskonna vastu ei näita nad üles armastust.
Seega kõike eelnevat silmas pidades pole homoseksuaalsus teaduslikult tõestatud, normaalne, moraalne ega armastusväärne, mida peaks õpikutes käsitlema. Inimelu lokkab kõikvõimalikust kurjusest – kas peaks õpikuid veelgi enam koormama kõige elu pahupoolega: tapmised, õnnetused, kõikmõeldavad haigused ja puuded jne?
Mida annab homopropaganda õpilastele kooliraamatutes?
Kuna homoseksuaalsus pole teaduslikult tõestatud normaalsus ja kauge tõelisest armastusest, siis sellist ebakõla ja ebaõiglust tajuvad lapsed juba intuitiivselt. Ja selliste ebateaduslike faktide esitamine tõe ja normaalsuse pähe on vaimselt vägistav ja ahistav tegevus – kuritegelik ja pahatahtlik, vastutustundetu tegevus väljakujunemata noore vastu.
Ja niisama kuritegelik riigi vastu. Sest vaimselt ja füüsiliselt vigastatud rahvas – mida sellise haridusega massiliselt korda saadetakse – ei taga oma suhetega toimetulevat ja rahvast taastootvat õnnelikke peresid.
Haridus peab olema teaduspõhine, et see ei kalduks relativismi, kellegi pettekujutelma või suisa kurjuse enda manipulatiivseks propaganda tööriistaks, vaid et ta jätkuvalt võiks olla puhas füüsiline ja vaimne teadus rahvusriigi hüvanguks, kus igal liikmel on turvaline elada ja tegutseda absoluutse kaitsva tõe varju all.
Mida geiagenda tegelikult noortele õpetab?
Tõde on vale ja vale on tõde.
Armastus on vihkamine ja vihkamine on armastus.
Kuri on hea ja hea on kuri.
Kõik püha on ebapüha ja kõik ebapüha on püha.
Ebanormaalsus on normaalsus ja normaalsus on ebanormaalsus.
Saatan ja kõik saatanlik on hea ning Jumal ja kõik jumalik on paha.
Ühiskond on paha ja individualism on hea.
Hedonism on hea ja ratsionalism on paha.
Egoism on hea ja altruism on paha.
Heldus on paha ja omakasu on hea.
Teiste teenimine on paha ja teise üle valitsemine on hea.
Surm on parem kui elu ning lõbu ja naudingud on paremad kui kohustused.
Sisuliselt on tegu tagurpidise, ümberpööratud tõe ja maailmaga ehk satanismiga – Jumala ja ta tõe salgamise ja mässamisega. Protest kõige jumaliku ja tõe vastu. Kuna aga tõe ja Jumala vastu võidelda pole mõtet, on see ette juba kaotatud lahing. Toimub lahing riiklikul või üksikisiku tasandil, on kaotajaks ja kannatajaks selles võitluses alati paraku inimene, riik või ühiskond. Jumal sellest ei muutu!