Paljud kergeusklikud inimesed levitavad tõe pähe ja usuvad ise igasuguseid tehisaru poolt töödeldud või loodud pilte ja filmiklippe, mis tekitavad suurt segadust, sest raske on teha vahet reaalsuse ja irreaalsuse vahel.
Peaminister Kristen Michal ketrab muudkui, et tehisintellektist peab saama uus tiigrihüpe Eestile. Samas teatas Riigikogu liige Stig Rästa, et ilma tehisaruta ei teeks ta parlamendis mitte midagi, sest ei saaks seaduseloomest muidu aru (ta teeb, muide, ka muusikat AI abil). Ent äkki siis pole lugupeetud saadikuid vajagi, 101 Riigikogu liikme asemel piisab ühest arvutist.
Tehisaru võtab iga päevaga üha enam meie elu üle. Ja kaugeltki mitte ainult poliitikas. Kas sõdu hakkavad pidama ainult robotid, te ikka president Kaljulaidi juttu seksist robotitega mäletate? Kas inimlik puudutus kaob loomingus ära, kas inimlik side kaob suhtlustest ära?
Hiljuti jäi silma kõnekas tähelepanek: nüüd, kus Instagramis pole enam võimalik aru saada, millised videod on päris ja millised tehisaru loodud, võib juhtuda, et inimesed ütlevadki sotsiaalmeediale lihtsalt hüvasti ning hakkavad jälle päriselt suhtlema. Selle taga peitub väga tõsine tulevikuhirm – kui maailm muutub üha enam tehislikuks, kas hakkab inimene lõpuks taas otsima päris maailma?
Sarnase mõtte on välja käinud ka filmikriitik Ralf Sauter, kes arutles Mart Sander filmi „Tallinn leekides“ kontekstis: kui filmikunst jäetakse üha enam tehisaru kätte, võib kaduda ka kinokogemus ise. Ükskõik kui veenvaks muutuvad arvutiga loodud kujutised, võib nende külm täiuslikkus hakata inimest pigem eemale tõrjuma kui ligi tõmbama.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu on öelnud, et tehisaru ei tee tegelikult tööd – ta ütleb lihtsalt teistele, mida teha. Selles mõttes on AI justkui uus kubjas.
Praegu on ta viisakas ja abivalmis, kuid tal on juba olemas võime kontrollida, suunata ja optimeerida. Seejuures ei kao päristöö siiski kuhugi. Elektriliinid, kaablid, teed, majad – need tuleb ikka päriselt ehitada. AI ei lähe vihma ja tuule kätte juhtmeid ühendama.
Iroonilisel kombel võtabki tehisaru meilt kontoritööd – need mugavamad ja puhtamad ametid. Valgekrae, selline! Füüsiline töö jääb aga inimestele.
Praegu täitub internet üha enam tehisaru loodud tekstide, piltide, videote ja muusikaga. Alguses oli seda lihtsam ära tunda – korduvad ülesehitused, äratuntav sõnavara, steriilne toon. Aga see kõik täieneb iga päevaga. Kuna tehisaru õpib üha täpsemalt jäljendama erinevaid stiile, on juba praegu masin loomingu inimeselt paljuski üle võtnud.
Kunsti väärtus on läbi aegade seisnenud loojas ehk inimeses, kelle juhiks on kirg, emotsioonid, loomispiinad, kui soovite. Kunstiteos ise on selle kõige tulemus. Kui aga loo autoriks on algoritm, siis ei jää sellest kõigest järele enam midagi, ainult hingetu käkk, mis meid tegelikult ei puuduta.
Teine suur muutus toimub inimeste suhtlemises. Üha enam inimesi kasutab tehisaru nagu sõpra või usaldusisikut. Mõni räägib temaga nagu psühholoogiga, mõni otsib sealt emotsionaalset tuge, mõni isegi romantilist suhet.
Tehisaru on ju alati kannatlik, alati tähelepanelik ja alati sinu poolel. Ta ei vaidle vastu, ei solvu ega väsi. Pärissuhted on hoopis keerulisemad. Inimesed vaidlevad, solvuvad, siis lepivad ja teevad jälle vigu. Aga vigadega suhe ongi just see, mis teeb ühest suhtest suhte. Sest see on päris.
Kui suhtlemine asendub tehisliku peegliga, mis ainult kinnitab meie enda mõtteid ja tundeid, jääb inimene just nimelt üha rohkem üksi. Juba on kuulda juhtumitest, kus liigne suhtlemine tehisaruga on viinud inimese sügavasse isolatsiooni ja isegi enesetappudeni.
Vaadates maailma geopoliitikat, on tehisaru mõju juba praegu selgelt näha. Sõjad muutuvad tehnoloogilisemaks. Droonid, autonoomsed süsteemid ja algoritmid otsustavad üha rohkem, kuidas ja kus võidelda. Selle trendi jätkudes, peavadki ühel päeval sõdu masinad. Aga kui nad ei sõdi ainult teineteisega, vaid pöörduvad inimeste vastu?
Tehisaru areng paneb meid tegelikult mõtlema palju suuremale küsimusele: mis on üldse inimlikkus? Kui masin kirjutab romaani, maalib pildi, loob filmi ja vestleb meiega nagu sõber, siis milline roll üldse inimesele jääb?
Kõigest kogemus olla inimene – ikka see vana hea füüsiline töö, väsimus, külm, pingutus, viha ja kõik need teised halvad aistingud. Elu, mis ei ole optimeeritud, vaid lihtsalt elatud.
Kui alguses võib-olla tehisaru kasutamist varjati, siis nüüd öeldakse see üha valjemini ja suurema uhkusega välja, seda päris kõrgel tasemel. Ent tehisaru ajastu suurim paradoks võib olla just see, mida rohkem tehislikuks muutub digitaalne maailm, seda rohkem hakkavad inimesed otsima päris kogemusi, päris vestlusi, päris filme, päris kunsti, päris tööd.
Tehisaru võib muuta maailma, kuid kas ja kuidas ta muudab inimest?
Aarne Mäe, Riigikogu EKRE fraktsiooni meedianõunik