Märtsis sai aasta sellest, mil Eestis kuulutati välja eriolukord. Palju on muutunud ja mõndagi samaks jäänud. Kui aasta eest suhtusid inimesed piirangutesse mõistvalt, et ehk läheb kohe üle, siis nüüd enam ei usuta sellesse, ei ole enam jaksu. Korraldatakse piirangutevastaseid aktsioone samal ajal on uue valitsuse tulekuga ja ebaõnnestunud otsustega lastud asi nii tervisekriisis kui ka majanduses käest. Igas mõttes ja igalt poolt tuleb kriitikat, kuid vastutajad on vait või peksavad segast.
Ühiskond on polariseerunud rohkem kui kunagi varem, ent enam ei jookse lõhe liberaalide ja konservatiivide, parempoolsete ja vasakpoolsete vahel, isegi mitte meeste ja naiste, homode ja heterote, mustade ja valgete vahel. Nüüd jookseb lõhe mujal: ühel pool on koroonaeitajad, maskieirajad ja vaktsiinivastased. Teisel pool need, kes seda ei ole.
Sotsiaalmeedia kihab ühelt poolt vandenõuteooriatest ja teiselt poolt vaktsiinipropagandast. Näib, et ilma fotograafita perearsti juurde ei lastagi süsti saama.
Vaatame, mis on aasta jooksul toimunud.
12. märts 2020 jääb paljudele hästi meelde. Valitsuseliikmed istusid koos kella kahest pärastlõunal südaööni välja. Küsimus oli selles, kui ranged meetmed kehtestada, millist lähenemist eeskujuks võtta. Mõni riik hoidis veel tagasi, mõni pani kohe täiega.
Järgmisest päevast hakkas Eestis kehtima eriolukord. See oli 13 ja reede.
Nüüdne peaminister Kaja Kallas hoidub kiivalt praegust haput olukorda eriolukorraks nimetamast, kuid jõuameteile antakse üha enam vabu käsi.
Aasta eest aprillis polnud olukord siiski paremaks läinud. Mujal maailma oli veel hullem, Eestit toodi eeskujulikuks näiteks.
Eesliin rabeles end oimetuks saatjaks väsimus ja jõuetus, kohati ka ahastus, valitsus nuputas abipakette ja meetmeid, et seda „kurja tõve“ levikut kuidagigi takistada. Suurem osa inimesi istus kodus.
Nüüd oleme negatiivses mõttes maailma esimesed.
Alguses oli naljakas – nii palju musta huumorit, kui seda tehti koroona ja sellega kaasnenud ostupaanika kulul, pole ammu kohanud. Rabati ju tikke ja küünlaid, kuivaneid ja tualettpaberit. Praegu enam nalja ei tehta, lihtsat eiratakse.
Aasta eest reklaamiti lehtedes toidu kojuvedu, seksilelusid ja kalmukive. Nüüd räägitakse kinnisvarabuumist – korterite hinnad tõusevad tundidega, sest uusi pole vahepeal juurde ehitama hakatud.
Kogu olukord oli ja on siiamaani sama vastuoluline, nagu üleskutse hoida kokku, aga püsida lahus; olla positiivsed, aga jääda negatiivseks; hoolida, aga mitte külastada oma lähedasi.
Mullu maikuus ütles tollane Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai televisioonis, et kui sügisel peaks jõudma Eestisse viiruse teine laine, siis see tuleb tsunamina. Vähem kui kuu aega hiljem sulges ta Terviseameti ukse enda järel. Aga tsunami tuligi.
Eriolukord lõppes 17. mail. Algas hädaolukord. Hädaolukord oli äge: kes viitsis, võis tööle minna; kes tahtis võis trenni teha; isegi ujuda võis, kui olla teisest ujujast piisavalt kaugel; kirikusse sai ka; autost sai kontserti kuulata ja pärast plaksutamise asemel tuututada; muuseumile sai väljast ringi peale teha; ainult kinno ja teatrisse veel ei pääsenud.
Kogu puhkuseraha soovitati Eestis ära kulutada, et kohalikku majandust turgutada, mitte lennata välismaa vahet. Lennati ikka.
Sel talvel välismaale ei saanud. Soojas ookeanis kümblemise asemel hakkas Eesti rahvas massiliselt harrastama talisuplust. See tervisele omamoodi ohtlik harrastus muutus lausa moeröögatuseks.
Valitsuse pressikonverentsil küsis ajakirjanik aasta tagasi, kas valitsus keelab jaanipäeva ära. Nüüd tõmbavad eurolaulikud ja suunamudijad peo käima nagu homset polekski.
Mullu mais küsisid kõik: „Millal lõpeb koroona?“ Nüüd enam ei küsita, sest vastust niikuinii ei tea keegi. Sõiduplaani ei olnud ega ole.
Iga päev loeti ette uusi nakatunuid. Praegustega võrreldes polnud neid ollagi. Oktoobriks oli koroonaviiruse tagajärjel surnud väidetavalt üle 60 inimese, nüüdseks on see arva rohkem kui kümnekordistunud.
Opositsioon Reformierakonna vedamisel käis mullu kevadel pidevalt pinda, miks pole valitsusel „väljumisstrateegiat“. Eks opositsioonipoliitikud tahtsid ka selles pühas sõjas kaasa rääkida, pildile saada. Nüüd nad said. Aga mis juhtus? Katastroof juhtus. Loomulikult ilma väljumisplaanita. Peaminister Kaja Kallas sai ise väidetavalt pihta ja tõmbas uttu.
Kui nüüd käib võitlus ja vaidlus vaktsiinide pärast, siis aasta eest oli teemaks maskid.
„Maskid sotsiaalseks normiks!“. Kuigi polnud teada, milline see täpselt peaks olema, kas kirurgimask kõlbab, või tolmumask, respiraator või käib ka lihtsalt nina alla tõmmatud sall. Paljud hakkasid neid ise õmblema. Mõni ei saa siiamaani aru, kas see kaitseb kandjat ennast või teisi.
Nüüd on mask siseruumides kohustuslik. Ja see tekitab trotsi. Kaubanduskeskustes kakeldi turvameestega. Kuni kaubanduskeskuseedki kinni pandi.
Nüüd ei ole mask pelgalt enam sotsiaalne norm. Ent sageli peegeldavad need ka sotsiaalset kuuluvust. Neil on firmalogod, lipud, mustrid, mõni on sinna riputanud isegi ehted. „Tavaline“ inimene käib ikka selle ühelt poolt valge ja teiselt poolt sinisega.
Perearstid ja teised asjatundjad õpetasid mullu kevadel uudisteportaalides, kuidas näomaski õigesti kanda. Nagu nõukogude ajal õpetati „Ringliikluses“ LADA 2108 turule tulemisega, esisillaveoga auto juhtimisvõtteid.
Kauaoodatud ja paljukardetud vaktsiin jõudis kohale. Ja kohe läks mölluks: kes saab esimesena ja kes ei taha üldse saada. Räägitakse ohtlikest ja ebameeldivatest kõrvamõjudest kuni surmajuhtumisteni. Samas on neid, kes ei saa arugi.
Mullu 26. aprillil tõid saarlased toolid välja ja istusid oma koduväravas vaikides protesti märgiks piirangute vastu. Aasta hiljem sõidetakse sinimustvalgete lipukestega ehitatud sadade autodega „Eestit vabaks“ korraldatakse maskivastaseid aktsioone ja noritakse poodide turvameestega tüli.
Teine laine saabus täpselt siis, kui seda ennustati. Septembris. Mõneti oldi selleks juba valmis.
Aga midagi on teisiti. Paanika asemel oli leppimine paratamatusega. Haigeid enam üles ei loetud, president iga lahkunu puhul enam kaastundeavaldusi ei avaldanud. Uueks näiduks sai nakatumiskordaja. See muutub pidevalt. Palju see kevadel oligi? Ei mäleta.
Raekoja platsil sai veel üksikus avatud kohvikus viie euro eest pliine punase kalamarjaga ja Pikas jalas sama raha eest pannitäie merikarpe tšilli ja küüslauguga. Pirita teel võis võtta merevaatega hotelli koos hommikusöögiga kahele 25 euro eest. Kesklinnas võib hotellis veeta terve kuu 300 euro eest.
Septembri viimasel päeval suri esimene teise laine ohver. Nii teatas terviseamet, kes on vahepeal juhti vahetanud.
Kas oleme õppinud seda haigust tundma? Ei. Pigem peame õppima sellega elama. Nii korrutab viroloogiaprofessor Irja Lutsar mantrana.
Kui kevadel oli võrkpall Saaremaal patioinas, siis sügisel mängiti jalgpalli ja korvpalli isegi siis, kui mõni meeskonnakaaslane on koroonaga pihta saanud.
Rahvusvaheliselt areenilt saabus aina uusi ja uusi teateid prominentsetest nakatanutest. Isegi Donald Trump!
Tänaseks pole ei prominentsed ega tundmatud nakatunud enam mingi uudis, kuigi nende lood lipsavad aeg-ajalt leheveergudele. Nüüd on igaühel mõni tuttav, keda viirus tabanud. Reaalsuseks on saanud reportaažid täistuubitud haiglapalatitest ja kiirabiautodest moodustunud järjekordadest.
Läti on valmis meie haigeid vastu võtma, aga üle piiri lastakse niisamagi, kuigi riik pandi lukku. Sümboolselt peaaegu päeva täpsusega aasta hiljem, kui kehtestati eriolukord.
Kui erakondade reitinguid vaadata, siis võitis valitsusepöördest populaarsuses kõige rohkem EKRE ja kaotas enim Keskerakond, kuid tegelikult võitjaid pole, sest sellest valitsusepöördest on kaotanud riik ja rahvas tervikuna.
Kaja Kallase ebakindlusest ja otsustusvõimetusest ei räägi mitte ainult poliitilised oponendid, vaid ka meedia.
Päevakorda on tõusnud rahva vaimse tervise olukord. Ajalehes kirjutab keegi arvamusloo pealkirja all: „Peame veel natuke vastu? Mille nimel? See ei lõpe ju kunagi.“
Aga just algas kevad nagu aasta tagasi ja ilmad lähevad soojaks. Ja viirus taandub sõltumata valitsuse otsustest. Võib-olla ka sõltuvalt vaktsiinidest.
Ja sügisel? Jälle algab kõik, algab uuesti… nagu ütleb laulusalm. Kaks lainet ei jää kolmandata.
Aarne Mäe