Reformierakonna „Sinimustvalge“ visioon kujutab endast propagandistlikku katset suunata avalikku arutelu teemadele, mis aitavad vältida tegelike ja ühiskonnas praegu teravalt päevakorral olevate probleemide käsitlemist, kirjutab Delfis ilmunud arvamusloos EKRE Ida-Tallinna ringkonna esimees ja Riigikogu EKRE fraktsiooni nõunik, hariduselt politoloog, Aat Purje.
Selle asemel, et keskenduda küsimustele, mis puudutavad otseselt inimeste toimetulekut, riigi juhtimise kvaliteeti või varasemate poliitiliste otsuste tagajärgi, püütakse debatti nihutada abstraktsematele teemadele.
Nii tekib olukord, kus ühiskondlik arutelu hajub paljudesse kõrvalsuundadesse, samal ajal kui küsimused, mis võiksid panna võimul olnud erakonna oma valitsemise tulemuste ja tagajärgedega silmitsi seisma, jäävad tagaplaanile või käsitlemata.
Kuigi meedias on ohtralt kõneldud sellest, kuidas näiliselt positiivset ja tulevikku vaatavat plaani pakkuva dokumendi näol on tegemist juba aasta pärast uksele koputavate valimiste kampaania avalöögiga, tasub siiski targal valijal läbi näha ka jätkuvalt võimul oleva erakonna järjekordne mainelise re-stardi püüdlus.
On ju nende poliitika suure hulga seniste toetajate ja avalikkuse poolt pankrotistunuks tunnistatud.
Olukorras, kus parlamendivalimisteni on jäänud ligikaudu aasta ning Reformierakonna populaarsus on langenud küsitlustes umbes 12 protsendi peale, ei ole peaministriparteil avalikus arutelus kuigi palju võita pelgalt kaitseasendis oma seniste otsuste ja tegematajätmiste selgitamisest. Olgu selleks pidevate etteheidete pareerimine, mis puudutavad kõrget elektrihinda või välisvangide ja odavtööjõu importi.
Seetõttu on visioonidokument katse suunata arutelu teemadele, mis võimaldavad kõnelda tulevikust ja arengust. Näiteks tehisintellekti laiemast rakendamisest ja lisandväärtusest, mida see pakub.
Niisugune raamistik annab nii ajakirjandusele kui ka poliitilistele vastastele põhjust käsitleda Reformierakonda mitte ainult valitsuse igapäevaste otsuste ja valitsemise kvaliteedi, vaid ka nende poolt osavalt ette söödetud teemade ja uue positiivse programmi kaudu.
Oravatel napib usalduskrediiti
See algatus tekitab siiski paratamatult küsimuse, kas Reformierakonnal on tänases olukorras peaministriparteina piisavalt ühiskondlikku usalduskrediiti, mille pinnalt sellised algatused võiksid laiemalt kandepinda leida. Tõenäoliselt mitte.
Avaliku arvamuse küsitlused näitavad viimastel kuudel taas oravapartei toetuse langust ning avalik usaldus nende poliitikate vastu ei ole kõrge. Sellises olukorras võib ka parteilises tagatoas osavalt sepitsetud visioon jääda suurema ühiskondliku vastukajata.
Visioonidokumendi sissejuhatus sedastab: „Meie viimaste aastate valitsustel on olnud vajadus keskenduda riigi kordategemisele, unistamine jäi kõrvale. Lahendasime hetke mured ja tegime eelarve paremaks, aga kriiside lahendamise kõrval kadus ära unistamine ja kaugem vaade tulevikku.“
Igaüks võib siinkohal iseendalt küsida, kui palju on tunnetuslikult meie ümber neid inimesi, kes täna nõustuksid, et riik on rohkem korras kui enne 2021. aastat, mil Reformierakond võimule naasis.
Kui paljud tunnevad, et neil on igapäevaseid toimetulekualaseid muresid vähem kui paar aastat tagasi?
Ei minu subjektiivne tunnetus ega avalik statistika majanduse käekäigust, inflatsiooni-, vaesus- ega kuritegevusnäitajatest seda ei kinnita. Ei kaldu ka ühiskondlik foon neid toetama.
Enne usaldus, siis usutavus
Näib olevat siiski nii, et loosungid stiilis „kindlates kätes hoitud Eesti“ või „tegime Eesti korda, nüüd hakkame unistama“ toimivad ikka siis, kui inimesed tunnevad end päriselt riigi(võimu) poolt hoituna või kui selle sõnumi edastaja on oma senise tegevusega pälvinud laiapõhjalise usalduse. Alles siis muutub lubadus tulevikust usutavaks.
Kui aga märkimisväärne osa ühiskonnast tajub valitseva kliki käekirja tõttu ennast selgelt petetuna, jääb väga väheks neid, keda võiks ka kõige ambitsioonikam visioon veenda, et homne päev saab olema tänasest parem.
Kõige õiglasem on sedavõrd pikalt riiki valitsenud parteid hinnata mitte tema loosungite ega visioonidokumentide, vaid tegude järgi.
Poliitilised programmid ja tulevikuplaanid võivad olla ambitsioonikad ja hästi sõnastatud, kuid nende tegelik väärtus selgub alles siis, kui need leiavad lõpuks rakendamist ka poliitikaloomes ja sedakaudu ka inimeste igapäevases elus.
Valijate jaoks ei tohiks sellises olukorras olla määrav see, kui veenvalt räägitakse paremast homsest, vaid see, kas riigi valitsemise privileegi pikalt nautinud erakond on oma otsused rakendanud rahva ja riigi kõrgema hüve teenistusse ning aidanud sellega muuta riigi toimimist tõhusamaks ja inimeste elujärge paremaks.
Just selles mõõtkavas kujundagem lõpuks ka hinnang igale valitsusparteile.