„Kuidas teile tundub, kas võrkpallimeeskond on parem või kõlab väärikamalt kui jalgpallimeeskond? Või vastupidi? Kas emmal-kummal on mingeid mainimisväärseid eeliseid?
Aga kuidas oleks võrkpallimudeli avardamisega? Näiteks nii, et palli pihta võib ka jalaga põrutada. Siis saaksid ka jalgpallurid liituda mõne võrkpallimeeskonnaga ning saada võrkpalluriks ilma, et oleks tarvis seniseid mänguharjumusi muuta. Kas poleks lahe? Jääks ära jalgpallurite alandamine ja alavääristamine sel tühipaljal põhjusel, et nad palli sõrmedega lüüa ei oska. Kõik oleksid rahul, elu oleks lill, õnn ja võrdsus triumfeeriks!
Kes saaks sellise edumeelse ja jätkusuutliku reformi vastu olla? Võrkpallurid? No kuulge, mis saaks võrkpalluritel selle vastu olla?! Nad ei kaotaks ju mitte midagi. Nende jaoks ei muutuks mitte vähimatki. Nagu mullu ja muiste, nii saaksid nad ka edaspidi täpselt samamoodi oma lemmikmängu mängida.
Sõõrumaa, teeme ära!?
Urmas (kui ta mingil veidral põhjusel peaks seda lugema) arvaks muidugi, et ma olen napakas. Ma ise arvaks ka, kui keegi tõsimeeli sellise ideega välja tuleks.
Aga just selline on idee, mida meilgi propageeritakse ja mis mitmel pool maailmas on ka realiseeritud. See on abielumudeli avardamine, et abielluda saaksid ka need, kes siiani abielu kriteeriumitele ei ole vastanud. Üks argumentidest on olnud just täpselt samasugune – senised abielupaarid ja tulevased traditsioonilist perekonda loovad inimesed ju ei kaotaks midagi. Nad saavad ju täiel määral vanaviisi edasi elada või vanaviisi abielluda.
Oi krt, kui vale see mõttekäik on!
Miks inimesed üldse abielluvad? Miks on seda tehtud sajandeid?
Kui vaadata seda asja üdini praktiliselt, täiel määral pragmaatilisest vaatevinklist, siis ei ole abielu sõlmimisel vähimatki mõtet.
Praktika näitab, et kui kired lahtuvad, kui selguvad põhimõttelised erinevused ellusuhtumises või maailmavaadetes, siis kooslus laguneb olenemata sellest, kas see oli või ei olnud abieluna ja kasvõi kantsli ees sõlmitud.
Mistahes sotsiaalseid, materiaalseid ja muid tagatisi on võimalik vormistada notariaalselt ka ilma abiellumata.
Milleks siis abielu?
Inimene on emotsionaalne olevus, kogu meie elu määravad meie tunded ning see, kuidas me oma tunnetele reageerime. Täiesti emotsioonivaba inimene justkui ei sobikski inimese nime kandma.
Tunded on need, mis meid innustavad, mis meid motiveerivad, mis teevad elu elamist väärivaks.
Võtke suvaline primitiivne nähtus, näiteks kino. Värske „Teneti“ vaatamiseks kulutatud raha oleks täiesti mõttetult maha visatud, kui sellest sündmusest ei jääks vaatajale mingit TUNNET.
Ühelegi motohullule ei anna mitte vähimatki võimsa Ferrari roolis istumine, vaid sellest istumisest tekkiv TUNNE.
Alpinist näeb looma kombel vaeva mäetippu ronimiseks, kuigi see tipp ei erine olemuslikult mistahes künkast. Miks? Sest ta tahab kogeda seda TUNNET.
Ükskõik millist asja ihaldades soovime tegelikkuses kogeda selle asja omamisest tekkivat TUNNET.
Vaadake kriitilise pilguga oma kodus ringi – meil kõigil on kümneid (sadu) asju, mida tegelikult ei ole praktiliselt võttes üldse tarvis, kuid nad tekitavad meile mingi TUNDE, mille saavutamine on absoluutne õigustus nende asjade soetamiseks.
Jõudes nüüd ringiga tagasi abielu juurde, siis just see on abiellumise (laulatamise) tegelik põhjus – see TUNNE. Sajandite pikkuses traditsioonis osalemise TUNNE, pühaliku seotuse TUNNE, vastastikuse usalduse, osaduse ja toetuse TUNNE, naise ja mehe tervikuks saamise TUNNE.
Selle tunde saab anda ainult selline institutsioon, mis andis sama tunde meie emadele, meie vanaisadele, meie vaaremadele.
Kujutlege, et lähete Arvo Pärdi muusika kontserdile ning … lavale astub Nublu. Sõltumata kelle tahes kinnitustest, et Nublu on väga kihvt artist (ja ongi!), on väga kahtlane, kas saate Pärdi paladest tema esituses selle TUNDE, mida saama läksite.
On täiesti kindel, et kui abielu mõiste laiendatakse ametlikult mees-mehega ja naine-naisega kooslustele (ning sealt edasi juba järgmistele „liberaalsetele“ kooslustele) – siis väga paljudel traditsioonilisel moel abielluda tahtjatel jääb see soov katki. Sest nad teavad, et oodatud TUNNE jääb saamata, kuna see institutsioon ei ole enam sama, ei ole enam kohe üldse SEE.
Kui paljud tänased võrkpallurid jääksid oma lemmikmängu juurde, kui homsest oleks mängureeglitega lubatud palli ka põlve või varbaga lüüa?
Kujutlege nüüd üht 80-90-aastast kristlastest vanapaari, kes iial ei hakka omaks võtma uusnormaalseid kooselumudeleid. Tähistades oma õnneliku abielu 50-60-ndat aastapäeva, saavad nad teada, et nende laulatatud kooselu on äkitsi võrdsustatud Soodoma ja Gomorraga. Milline küll võiks olla nende TUNNE?
Kui paljude inimeste eludele väärtust andev tunne saab rikutud, määritud, kõrvaldatud selleks, et üks vähemusrühm saaks õiguse üritada sedasama tunnet kogeda, mis on niikuinii juba ette määratud läbikukkumisele?
Ja kui suurt rõõmu saaks kahele neiule (või kahele noormehele) pakkuda altari ette astumine, kui nad samas teavad, et selle küsitava väärtusega õiguse on nad saanud tuhandetelt ühe kõige pühama TUNDE röövimise hinnaga?
Kui üks sportlane ikka ilmtingimata tahab palli jalaga lüüa, kas siis tõesti ja tõepoolest on tema rahuldamiseks ja talle „võrdsete õiguste tagamiseks“ ainuke võimalus muuta võrkpalli reegleid?
Hüva, see oli see, mida minu meelest teha ei tohi. Kuid konstruktiivselt pakuksin välja ka lahenduse, mis saaks ja võiks kõiki huvilisi rahuldada.
Kujutlege ema ja isa. Eeldusel, et nad on mõlemad normaalsed ja ausad inimesed, on neil riigi ja ühiskonna ees täpselt ühesugused õigused ja kohustused oma lapse suhtes. Ometi ei tunnista mitte ükski instants ega kaaskodanik ema mehena ega isa naisena.
See tähendab, et hoolimata nende „soolisest ebavõrdsusest“, hoolimata nende „liigitusest“, hoolimata kantavast „sildist“ saavad kõik nende kohustused-õigused konkreetses valdkonnas (seoses oma lapsega) olla absoluutselt samaväärsed. Saavad ja ongi. Puudub igasugune vajadus nimetada naist meheks, et tal oleksid mehega võrdsed õigused. Ja vastupidi.
Samasugust põhimõtet on võimalik rakendada ka samasooliste paaride kontekstis. Tuleb lihtsalt luua, tunnustada ning seadustada täiesti uus institutsioon abielu kõrvale. Millist nime see kanda võiks, see oleks üldrahvaliku arutelu ja keeleinimeste mõtiskluse teema. Esimese hooga pakuksin näiteks „paaristu, paaristuma“ või mistahes muu.
Selle institutsiooni olemus tuleks lahti kirjutada ja põhjalikult sätestada täiesti omaette õigusaktiga, mis tagaks „paaristu“ osalistele kõik samad õigused, mis on tagatud abielu pooltele seoses pärimisega, elatusrahadega, ühisvaraga jne.
Selline lahendus peaks rahuldama kõiki. Samasoolised paarid saavad kõik soovitud õigused, abielu institutsioon jääb rikkumata.
Kuivõrd kogu senini jutt võrdsetest õigustest on ilmselgelt ja läbinähtavalt vale ning võitlus käib täiesti uue ja seni olematu õiguse kehtestamise nimel, siis oleks jätkusuutlik seda ka just nõnda nimetada ja selle suunas tööle hakata. Loome uue õigusregulatsiooni, loome uue kooseluinstitutsiooni. Aga jätame praeguste ja tulevaste abielupaaride ning nende esivanemate püha koosluse – abielu – solkimata.
Ja mis eriti tore – geipaaridel oleks võimalik tunda end eriti privilegeerituna. Mina ju nende kombel paaristuda ei saaks, saaksin vaid abielluda.“
Priit Tali, kolumnist