Opositsioon, libaparempoolsed ja terve rida vasakliberaalseid ühendusi teevad meeletuid ponnistusi, et abielureferendum põhja lasta, samas kui nende väide, et rahvahääletus lõhestavat Eesti ühiskonda, ammugi enam ei päde.
Mehe ja naise abielu ainuõigeks kuulutamise osas on “jah”-hääle lubanud anda umbes kaks kolmandikku küsitletud kodanikest. See tähendab, et kui vastalistel õnnestub mingil moel referendumi korraldamine ära rikkuda, siis ei saa suur hulk inimesi, sealhulgas EKRE valijad, otsustada edasiste arengute üle perepoliitikas.
Kas ühiskond rahuneb sellest maha, kui referendum ära jääb? Vastupidi, pinged tõusevad just lakke – traditsioonilist perekonda toetavad inimesed (keda on isegi Reformierakonnas umbes 40%) lükatakse kõrvale, koalitsioonilepe, kus rahvahääletus kirjas oli, kaotab mõtte, suur hulk inimesi hakkab veelgi rohkem mehe-naise abielu tuleviku tõttu mures olema ja nii edasi.
Lahendus sellele probleemile on ju ometi väga lihtne – viia see referendum läbi ja siis selgub, mida inimesed asjast arvavad, lisaks saavad nad ka kahtede Riigikogu valimiste vahel osa võtta kõige ehtsaimast otsedemokraatiast ehk riiklike otsuste tegemistest.
Ühiskond on kooseluseaduse ilmumisest saati nagunii lõhestunud ja referendum ei tekita seda juurde, vaid pigem rahustab inimesed maha, sest sellest saab teada, mida arvab ühiskonna enamus – kaotajal poolel (selleks võib olla ka “jah”-leer) tuleb lihtsalt tulemust aktsepteerida.
Sotsid, reformarid, kahesajatajad ja muu “ei”-leer väidavad üheskoos, et mehe ja naise abielu prioriteetseks seadmisega kaotavat üks vähemus, homoseksuaalid. Tegelikkus on teistsugune – nagu kirjutas kolumnist Priit Tali, on geid alates nõukaaegsest vanglasse sulgemist väga palju saavutanud, näiteks juba selle, et nad tegutsevad avalikult, nad on organiseeritud, nad korraldavad paraade ja teevad ennast nähtavaks, kusjuures neid veel turgutatakse meedias takka, nende heaks teevad positiivseid otsuseid ka kohtud, seda isegi seadusliku aluseta, ning lõpuks saavad nad ka riigieelarvest raha.
Küll aga on reaalsus see, et mehe-naise abielu ja traditsiooniline perekond muutuvad üha enam kõrvalejäetumaks. Meedia kaudu propageeritakse massiliselt lastetust, seda nii karjääri, kliima kui ka muude asjade nimel; äärmusfeminismi, mis vastandab mehed ja naised; abordivabadust, mis muudab “tööõnnetuste” tagajärgede likvideerimise lihtsamaks jne – traditsioonilise pere jaoks jääb liberaalsel ühiskonnal üha vähem tähelepanu, pjedestaalile on tõstetud omasooiharus ja sooneutraalsus.
Seetõttu ongi osa ühiskonnast traditsioonilise pere pärast mures ja kuigi ka heteroseksuaalsed vasakliberaalid väidavad, et ei kao see mehe-naise suhe kuhugi, on oht, et ta surutakse kuskile tahaplaanile, seda koos laste ehk elu kinkimisega, ning juhirolli saavad igasugused viljatud suhted. Just seetõttu ongi mehe-naise abielu vaja referendumil kinnistada.
UU
