Ühiskonnateadlane Peeter Espak kirjutab sotsiaalmeedias kriitiliselt ja sarkastiliselt Arenguseire Keskuse soovitusest kehtestada varamaks. Lisaks aga võiks ühiskond küsida – miks on Eestile üldse vaja sellist eelarvepuuki ja asendustegevusega tegelevat sotsialismilembelist asutust, eriti veel olukorras, kus maailmas muutub paljutki juba üleöö.
“Mu hõbedakuhjasid vist ei tulegi keegi üle kaaluma ja maksustama! Otsisin juba vahepeal metsas kohta, kuhu varamaksu halduri reidi ajal kõik mündid, kannud, peekrid ja taldrikud maha matta, aga suur kivi langes südamelt, kuna: „Võib arvata, et väärisesemeid ei ole mõistlik maksustada, sest on keeruline hinnata ja maksubaas on väike”.
Arenguseire keskus on aga tähelepanuta jätnud mitmeid makse, mille kogumine oleks väga lihtsasti mõõdetav ja ka hinnatav. Näiteks rahamaks – kui inimesel on rahakotis raha, siis sellest osa läheb kohe rahamaksuks riigile. Maksuametnikul kukepea tänavalgi kontrollida ja hindamine on imelihtne – loed lihtsalt raha üle ja võtad maksu ära.
Lisaks aga veel habememaks, vuntsimaks, lipsumaks, naistele kleidi- ja seelikumaks (sooneutraalsus võrdõiguslikus ja kõrgesti maksustatud ühiskonnas nõuabki edendamist, kandku pükse), lapsemaks (antropotseen vajab ületamist). Kindlasti vääriks kaalumist ka kõhutuulemaks, sest sel viisil jõuaksime kiiremini kliimasoojenemise peatamiseni ning vähendaksime metaani paiskumist atmosfäri. See oleks ka lihtsasti mõõdetav ja hinnatav näiteks inimeste tagumistele pooltele gaasimõõdikute paigaldamise kaudu.
Ja mis peamine – selleks, et ikka riik saaks edukalt toimida, inimesed oleks üha enam hõivatud riigiametites ning ei toimuks ajude äravoolu avalikust sektorist erasektorisse ja riik saaks luua seeläbi üha rohkem väärtusi, peaks kehtestama ettevõtlusmaksu – iga erasektori töötaja pealt maks (näiteks 250 eur aastas), ettevõtjamaks (ärimehed on rikkad – seega paneme kohe 10000 iga ettevõtte pealt – ja kui kasum ületab aastase kesmise palga, siis astmeliselt kohe juurde), ettevõtlikkusmaks (kui ettevõtja midagi ette võtab, siis kohe 500 riigile iga ettevõetud asja eest) ja kasumimaks (põhimõttel, et suurel kasumil oleks ikka suur maks!).
Nii palju on kasutamata võimalusi saada maksu, et piinlik on vaadata, kuidas Arenguseire keskus ei suuda lihtsalt asju kastist välja näha.”