EKRE kandidaat Hiiu-, Saare- ja Läänemaal Agnes Pulk ei taha enam pealt vaadata, kuidas meie riiki rahvast, Jumalast ja iseseisvusest kaugemale tüüritakse.
Intervjuus Uutele Uudistele jutustab see asjalik naine endast, et inimesed teaksid rohkem ka rahvuskonservatiivide ridades võitlevatest ja kandideerivatest naistest ja emadest.
Kandideerid Riigikogu valimistel esimest korda. Tutvusta ennast pisut valijatele.
Olen 40-aastane, kolme lapse ema, abielus. Oman kõrgharidust majanduses ning hetkel on lõpetamisel magistritöö Teenuste disaini ja juhtimise erialal Tartu Ülikooli Pärnu Kolledźis. Olen õppinud ka teoloogiat Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Hetkel tegutsen teenusedisaineri ja koolitajana ning annan Hiiumaa Ametikoolis turunduse ja kommunikatsiooni ning kliendikogemuse disaini loenguid. Kõige pisematele teen Käinas beebikooli.
Sünnilt olen pärnakas, aga abikaasa töö on toonud meie pere Hiiumaale elama.
Räägi natuke oma hobidest või huvidest, millega sa oma vaba aega sisustad?
Väikeste laste emana väga palju vaba aega üle ei jää, aga kui seda on, siis armastan lugeda ja mõtiskleda nii vaimulikel kui ka poliitika ja majanduse teemadel. Äripäeva Kirjastuse raamatud on olnud väga inspireerivad, samuti loen elulugusid ja eneseabi ning psühholoogia raamatuid.
Meeldib jalutada ja sõpradega koos olla. Minu vabatahtlik panus kuulub juba aastaid kogudusele, kus aitan kaasa nii laste- ja noortetöös kui ka Alfa kursuse läbi viimisel ja vaimulike sõnumite jagamisel. Olen teinud kaastööd ka kristlikule pereajakirjale Teekäija. Kuigi oman majandusalast kõrgharidust, olen aastaid töötanud sotsiaalvaldkonnas, tegeledes riskilastega, erivajadustega lastega, kasuperedega, pagulastega ja kodututega ning olen vabatahtlikuna külastanud ka vanglaid. Eestimaa sotsiaalne pale on mulle tuttav.
Millist raamatut soovitaksid lugeda, mis on sind palju mõjutanud?
Kui ainult ühe raamatu peaks valima, siis on see kindlasti Piibel, mis ongi maailmas enimmüüdud raamatuid. Piibel on ajatu tarkusega ning pakub nõuandeid, lohutust ja julgustust ka tänapäeva inimesele.
Teine raamat oleks ilmselt Stephen Covey „Väga efektiivse inimese seitse harjumust”. Ja kolmas raamat, mis mind väga puudutanud on, pärineb koonduslaagris ellu jäänud psühholoogilt Viktor E. Franklilt „…ja siiski tahta elada”.
Mis Sind Eesti ühiskonnas/riigis praegu kõige rohkem häirib või ärritab?
Mind häirib inimeste sildistamine, kui maailmavaade ei klapi valitseva poliitilise vaatega. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei ole teisi vihkav inimene, ometi sildistatakse mind automaatselt vihkajaks, rassistiks, pööbliks ja ma ei tea kelleks veel, lihtsalt sellepärast, et toetan oma vaadetelt konservatiive ning kandideerin EKRE nimekirjas. Kummastav, et paljud sildistajad ja foorumites vihaselt kõiki maailma patte EKRE kaela kallavad inimesed end sallivateks ja avatuteks peavad. Avatus peaks ju tähendama eelkõige eelarvamustevabadust. Samuti olen näinud ja kogenud, et jällegi just sallivust kuuutavad inimesed kipuvad olema need, kes konservatiivse maailmavaatega inimesed oma sõbralistist välja heidavad, mitte vastupidi.
Kuidas Sa poliitikasse sattusid? Kuidas tekkis huvi poliitika vastu?
Poliitika vastu tekkis huvi juba lapsepõlves. Läksin esimesse klassi 1985. aastal, seega jäi minu lapsepõlve Eestimaa poliitiline ärkamisaeg. Käisin isaga kaasas miitingutel, lehvitasime sinimustvalget lippu ja laulsime rahvuslikke laule, mis mul tänini peas on. Samuti nagu Hando Runneli luuletused, näiteks “Palve”. Riigikogu valimistel kandideerin esimest korda, kuid 2017. aastal kandideerisin EKRE nimekirjas ka KOV valimistel.
Tunnen, et „ei saa enam vaiki olla” ja lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas meie riiki otsekui pimeduses juhitakse – ikka iseseisvusest kaugemale, rahvast kaugemale, Jumalast kaugemale. Homopropaganda pealesurumine meedias ja isegi lasteasutustes, sõna- ja mõttevabaduse piiramine ning kristluse naeruvääristamine arvamusliidrite ja poliitikute poolt on minu kui kristlase jaoks ületanud igasugused mõistlikkuse piirid.
Nii ei saa enam jätkata! Läbisurutud kooseluseadus ja ÜRO rändelepe tulevad mõlemad tühistada, tegeleda tuleb rahvastikukriisiga, rahvastikuministri koht tuleks taastada ja riiklikult toetada perekondi, laste saamist ja kasvatamist, oma kodu soetamist, soodustada abiellumist, vähendada perevägivalda, hoida maaelu hääbumast. Riik on täpselt nii tugev kui on perekonnad. Lisaks arvan, et Riigikogule tuleb ainult kasuks, kui sinna aegajalt ka uued näod ja uued ideed pääsevad.
Miks Sa just Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga liitusid ja milliste teemadega tahaksid Riigikogus tegeleda?
Tegin avalduse EKREga liitumiseks juba 2014. aastal, pärast kooseluseaduse jõhkrat läbisurumist meie Riigikogus. See šokeeris ja oli nö viimane piisk karikas. Teistes erakondades pettumine, kaasaarvatud IRL-is, oli see, mis tekitas tunde, et ainult EKRE julgeb seista moraalselt õigete valikute ja kristlike väärtuste eest, isegi kui selle eest meie riigile nn liitlaste poolt peapesu tehakse. Paraku jäi mu avaldus tehnilisel põhjusel allkirjastamata ja seetõttu arvati mind EKRE ridadesse alles 2018. aastal. Aitasin luua Hiiumaal EKRE osakonda ning kandideerisin EKRE nimekirjas kohalikel valimistel.
Minu teemadeks Riigikogus oleksidki rahvastikukriisiga tegelemine, kooseluseaduse tühistamine ja abielu määratlemine põhiseaduses üksnes mehe ja naise liiduna. Meil on ka endiselt liiga palju valikaborte. 1991-2017 on indutseeritud abortide läbi kaotanud elu 320 644 last. See on 1/3 eestlaste koguarvust ja 1/5 eesti rahva arvust. Miks me peaksime maksumaksjatena oma rahva tapmist toetama?
Meditsiinilise näidustusega on nendest abortidest vaid mõni protsent. Siin tuleks võtta kasutusele erinevaid meetmeid, nt kohustuslik ultraheli ja raseduskriisi nõustamine enne, kui naine teeb lõpliku otsuse oma lapse elu võtmiseks, võimalus beebist juba sünnitusmajas loobuda jne. Paljud naised on aborte hiljem väga kahetsenud ning väitnud, et kui oleksid saanud nõustamist või toetust, poleks nad seda otsust teinud. Meie rahvaarv on nii väike, et iga inimelu on kullast kallim. Riigil on ka palju rohkem võimalusi koguduste kaasamiseks rahva moraali tõstmisel ja sõltuvustes või hädas olevate inimeste abistamisel.
Kuidas Sa saaksid valituks osutudes oma piirkonnale kasulik olla?
Minu valimispiirkonda jäävad Hiiumaa, Saaremaa ja Läänemaa. Kindlasti soovin valituks saaduna hoida nende piirkondadega tihedat kontakti ja kohtuda regulaarselt valijatega, kuulata nende muresid ning proovida neile lahendusi leida. Mulle meeldib, et EKRE tahab tegelikult ka inimestele lähedal olla ning praegustel EKRE Riigikogu liikmetel on see minu arust ka hästi õnnestunud.
Toetan väga seda, et Hiiumaal oleks toimiv ja elanike ning kohalike ettevõtjate vajadustele vastav praamiühendus. Ise sooviksin väga silda Hiiumaa ja Saaremaa vahele – see aitaks kaasa ka Saaremaale saabunud turistide sujuvalt Hiiumaale suunamisele ehk tekiks nn saarte ring. Samuti õpivad paljud hiidlased Saaremaa ametikoolis ja parem ühendus aitaks kooliõpilasi palju.
Pooldan seda, et Hiiumaale ei tuleks suuri tuuleparke. Inge Talts ja tema MTÜ on siin tohutult suure töö ära teinud. Seisan selle eest, et Haapsalu raudtee saaks taastatud. See oli äärmiselt kahetsusväärne otsus, mis suretas paljud raudtee äärsed piirkonnad elanikest (eriti noortest peredest) tühjaks. Hämmastav, et riigi regionaalpoliitika on ikka veel nii lühinägelik ja Exceli tabelis kinni. Ei mõisteta, et iga kulu ei ole lihtsalt kulu, vaid on pigem investeering piirkonna toimimiseks ja ääremaastumise välitmiseks. Toetan piirkondlikke maksuerisusi ja aktsiiside vähendamist, mis mõjutab otseselt Hiiumaa ja Saaremaa elanikke, kuna kaupade transport teeb need sageli kallimaks kui mandril.
Agnes Pulk koos abikaasa ja lastega. Foto: erakogu
Mida sa tahaksid valijatele südamele panna?
Oleme jõudnud oma riigiga teelahkmele, kus sõna otseses mõttes valime Eestile tulevikku. Valimisotsus tuleb teha maailmavaatest lähtuvalt, mitte selle järgi, kes on tore naabritüdruk või muhe naabrimees. Penisonite kasvu, peretoetuste tõusu ja majanduse elavdamispakette pakuvad kõik erakonnad, selles pole käesolevate valimiste küsimus. Küsimus on selles, millist Eestit me tahame?
Kas avatud rahvuslusega (ehk kodanikupõhist rahvast) või tõelist rahvuslust, mis kaitseb eestlasi kui põlisrahvast; kas soovime jätkuvalt koogutada Euroopa Liidu juhtide ees, rakendades valimatult iga seadusepügala, isegi kui see on meie rahvale kahjulik, ning avada oma piirid Euroopasse soovivatele pagulastele ja migrantidele, või hoiame tagasihoidlikku migratsioonipoliitikat ning seisame julgelt Eesti suveräänsuse ja iseotsustamisõiguse eest ka Euroopa Liidus, tehes rohkem koostööd tervet mõistust näidanud riikidega nagu Ungari, Poola, Tšehhi jt?
Kas soovime homopropaganda jätku meie meedias ning lasteasutustes ja traditsioonilise perekonna ideaali ja väärtuse prügikasti heitmist, tõstes kõrvale samaväärsena homoabielud või näeme terves perekonnas riigi tugevuse garantiid? Mida tugevamad on meie perekonnad, seda vähem on meil riigina vaja kulutada igasuguste toetuste ja hingehädade ning käitumishäirete raviks. Seisan terve mõistuse ja tervete perekondadega Eesti eest!
Mida soovid inimestele alanud aastaks?
Soovin vaimulikku ärkamist, tõetunnetust, oma lähedastest hoolimist ja julgust seista väärikalt oma väärtuste ja ideaalide eest.
UU