Täna võtavad kõik meediaväljaanded kokku valitsuse esimest sadat päeva. Ent milline on olnud need sada päeva ajakirjandusele? Pikemat analüüsi tegemata võib kohe välja öelda, et ajakirjandus kukkus kollektiivselt läbi, sest iseenesestmõistetava sõltumatu kajastaja rolli asemel valiti juba valitsuskonsultatsioonide ajal enne valimisi ekrevastane pool.
Nõnda tilk tilga haaval nüri järjekindlusega avalikkust mõjutades toodeti lugusid, mis pidid EKREle, selle liikmetele ja selle kõige kaudu ka koalitsiooniliikmetele varju heitma.
Selle kõigega lõhestati teadlikult ühiskonda ning tekitati olukord, kus sõjas polnud enam mitte ainult poliitikud, vaid lõhenesid suhted ka töökollektiivides, sõpruskondades, peredes…
Edastati poolikut tõde või suisa valeuudiseid. Kõik senikehtinud kirjutamata ja kirjutatud reeglitele sülitati. Ilmekaks näiteks on siin Marti Kuusiku juhtum, kus teda laimav lugu, mis oli ammu valmis, ajastati täpselt selleks ajaks, kui mees andis Riigikogu ees ametivannet.
Kui nähti, et laev sõidab siiski sirgelt edasi, võeti kasutusele järgmine käik – hakati toetuma välisajakirjandusele, et tõlkida sealt propagandistlikke lugusid, mis väidavad justkui oleks Eesti maine jalgade alla tallatud.
Viimase käiguna lükati käima kampaania valitsuse kukutamiseks suvepuhkuste järel, püüdes mõjutada peaministrit ja tema käitumist, pannes kogu vastutuse Jüri Ratasele.
Kuid nagu igas organisatsioonis, on ka ajakirjanduses erineva maailmavaatega inimesi ning lagunemine toimus sealgi. Nõnda kaotas närvi ja koos sellega töö mitu reporterit või toimetajat, kellest osa süüdistas selles millegipärast EKRE-t.
Mingil hetkel muutus Postimehe hoiak konservatiivsuse poole, nad väljendasid seda ka oma juhtlausega. See omakorda tekitas olukorra, kus veelgi suuremasse vastasseisu sattusid kaks suuremat konkureerivat meediamaja. Postimees aga, et näida võimalikult neutraalne, avaldas siiski edasi ka valitsuse pimesi peksjaid.
Üksikuid näiteid pole vaja lisada – kõik on näinud, mis meedias selle viimase poole aastaga toimunud on, kuid üks iseloomulik seik sobib eilsest ilmestama küll. See on Delfist, kus niinimetatud poliitikavaatlejad annavad Jüri Ratasele nõu, mida ta võiks edasi teha, kui ta kohe valitsuse laiali saadab.
Esiteks – sellega Delfi isegi enam ei varja, et on poole valinud ning sülitab ülbelt ja avalikult igasuguste meediaväljaannete enda poolt koostatud ja kinnitatud eetikakoodeksite peale. Teiseks – kes nad oma arvates ülepea on, et selliseid soperdisi üllitavad või arvavad, et selline survestatud ja labane ajupesu peaks meie tipp-poliitikutele tõesti korda minema?
Kõike kokku võttes on Eesti meedia valitsuse esimese saja päevaga kolinal läbi kukkunud! Kas nad sellepärast oma retoorikat muudavad või järeldusi teevad, pole usutav. Ja häbi niikuinii ei tunta.
UU