Kui röövel lõhub ukse taga, siis peremees tõenäoliselt parajasti käsiloleva päikesepaneeli paigaldamisega ei jätka, vaid asub ohtu kõrvaldama ja kutsub vajadusel kohale korrakaitsjad. Poolelijäänud tegevusega jätkab ta ohu möödumisel. Nii toimetab iga oma kodu turvalisusesse vastutustundlikult suhtuv inimene. Me eeldame, et nii käitub ka riik.
Eesti peaminister Kaja Kallas hoiatas, et NATO riikidel on aega kolm kuni viis aastat, et valmistuda võimalikuks sõjaliseks konfliktiks Venemaaga (Delfi 16.01). Sama sisu ja ajaraamiga hoiatusi on kõlanud teisigi.
Seistes vastakuti akuutse ohuga, on meil aga korduvalt tulnud kogeda riigi raha puudust. Meil ei jätku raha elutähtsate funktsioonide tarbeks, aga eriti halb on see, et kasvava ja läheneva ohu ees ei piisa ressursse inimeste kaitseks laiapindse riigikaitse raames ega sõjalise kaitsevõime arenguks vajalikus mahus.
Raha ei jagu vajaliku koguse laskemoona hankimiseks, raha ei piisa varjendite ja varjekohtade rajamiseks, ei jätku haridusele, meditsiinile, rääkimata tasakaalustatud regionaalarengu tagamisest ja muidugi teedevõrgust. Me ei suuda kaitsta oma strateegilise tähtsusega meres paiknevat infrastruktuuri, kuna see kaitsmine on liiga kallis (Meinhard Pulk, Mikk Salu, “Kust leida raha, et osta kahe sõjanädala jagu laskemoona?”, Postimees 9.03).
Tegelikult on raha olemas. See on lihtsalt suunatud teisejärguliste eesmärkide täitmisse. Raha leidmiseks on vaja ebaoluline panna ootele ja keskenduda olulisele. Ootele tuleb panna kõik, mis otseselt ei toeta meie turvalisust ja tugevust.
Rohepööre tuleb seega panna ootele kohe, kuna neelab meeletud summad. Need kulutused on eri näoga. Otsesed investeerimiskohustused, ühiskonna funktsioonide ümberkorralduste kulud ja kaudne kulu majanduskliima ja elutaseme halvendamise kaudu. Ekspertide hinnangul ärajäävad tulud riigile puidusektoris ja Eesti Energia panuse vähenemine riigieelarvesse lubavad rääkida sadadest miljonitest. Aastas! (“Arvi Hamburg: kas rohepöörde maailmarekord Eesti moodi on võimalik?”, ERR 05.12.2023)
Lisame siia veel kulud riigi ja kohalike omavalitsuste ametnike armeele, kes otseselt riiki tugevamaks ei muuda.
Olukorras, kus on vaja valmistuda vahetu ähvardava ohu tõrjeks ja meie inimeste kaitseks, ei ole mõistlik tegelda ajaliselt ja tagajärgede raskuse poolest teisejärguliste muredega. Ei valitsuses ega ka kohalikus omavalitsuses. Riigi tasandil on prioriteet laiapindne riigikaitse, kohalikul omavalitsusel on see vahetu elanikkonna kaitse.
Terrasside nihutamise asemel peaks keskenduma varjendite, varjekohtade, vee- ja energiakindluse arendamisele, varude loomisele. Riigikaitses on rida häid, kriitilisi vajadusi sisaldavaid kavu, mis vajavad rahastust. Piirivööndi tugevdamine on siinkohal hea näide. Kas paneme ootele need või projektid, mis otseselt meie inimeste kaitsega seotud pole?
Kui sõda enam ei ähvarda ja idanaaber ei ole enam vaenlane, võtame poolelijäänud tegevuse uuesti ette. Aja möödudes pakub teaduse ja tehnoloogia areng kindlasti palju uusi, praegusest paremaid lahendusi rohepöörde eesmärkide saavutamiseks.
Sõda ja rohepööre tuleb panna õigesse tähtsuse järjekorda kogu Euroopas. Kosub Euroopa julgeolek ja leitakse seni puuduvad vahendid Ukraina toetuseks. Eesti on suutnud end tõestada Ukraina abistamise eestkõnelejana ja NATO kaitseplaneerimise ajakohastamise algatajana. Suudame seda teha ka prioriteetide õigesse järjekorda seadjana nii kodus kui Euroopas.
Alar Laneman, riigikogu liige (EKRE)