Kreekas, Samose saarel loomemaju pidav Aldo Maksimov kritsiseerib tänases Eesti Päevalehes ilmunud artiklit, kus Anrike Piel kirjutab, et „Eesti peaks Süüria režiimi ohvritele ise turvalist varjupaika pakkuma“.
Maksimov: „Ma olen sageli kuulnud meie riigi juhtide ning Ajakirjanike Liidu juhtide ning muude korüfeede suust, et ajakirjandus on Eestis endiselt vaba ja objektiivne. Ning et ajakirjanikud vajavad tunnustust endale kindlaksjäämise eest.
Toon siinkohal väga rõveda näite tänasest Eesti Päevalahest. Sõna on vaba! Sõna on vaba… Sõna on vaba?
Alustame sellest, et selle loo puhul jutt on nii segane, et me ei saa midagi aru! Kes see kirjutaja on? Mis rahvusest, mis riigi kodanik? Näeme päisest vaid seda, et tegu on kunstniku ja inimõiguste aktivistiga. Kas see inimene on ka päriselt olemas?
Loo autor kirjeldab värskeid sündmusi Kreeka merepiiril, kus Kreeka piirivalve partnerriikide toel on illegaalseid migrandilaevasid tagasi tõrjunud. Anrike Piel pillab repliigi „kohalikud fašistid sõjapõgenikele kallale minemas”…
Kõige tipuks on see lugu veel nii segaselt tõlgitud nagu oleks see otse google translate’ist välja lastud.
Minu arust on EPL äärmiselt madalatasemeline, küüniline ja rõve, kui sellise asja avaldab. Väljaanne teab, et fantoomautoriga pole mõtet piike ristata – miraaž. Seega võib toota täielikku jama.
Kõige „võimsama“ mulje viimasel ajal tekitabki see, et kui isegi kõik rahvusriigid on poliitilisel tasemel jõudnud Kreeka piiri kaitse asjus ühisele meelele, siis ERR, PM ja Delfi seavad selle toimimise viisi pidevalt kahtluse alla. Ikka ja alati on võimalik leida mõni inimõigustlaste aktivist või organisatsioon, kes nutma hakkab ja tahaks ikkagi kõik illegaalid kellegi koduõuele sokutada ning piirid avada.
Tundub, et selle aasta Bonnieri vääriline lugu on juba ära ilmunud. Jõudu teistele tuuleveskitega võitlemiseks!”