Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, et Eestis levima hakanud tava, kus ametnikud õpetavad meedias võimendatuna ministreid, on pesuehtne allumatus hierarhiasüsteemis.
“Eksisteerib üks sageli ebamugav, kuid ometi paratamatu ja reeglina ülimalt hädavajalik nähtus – võimuhierarhia, käsuahel, alluvussuhe või kuidas iganes seda nimetada. Lihtsustatult tähendab see, et alluva asi ei ole ülemusele vastu hakata.
See kehtib kõikjal, alates perekonnast ja lõpetades kõrgpoliitikaga.
Laps teeb seda, mida issi-emme ütlevad.
Sõdur tulistab siis, kui rooduülem selleks käsu annab.
Tööline saeb palki just nii, nagu brigadir käsib.
Pedagoog õpetab sellise õppekava järgi, nagu haridusministeeriumist on ette antud.
Ja nõnda edasi, näiteid võib tuua sadu.
Ühiskond ei toimiks ilma sellise hierarhiata. Kui kaob hierarhia, tuleb asemele anarhia.
Muidugi on väga inimlik, et me ei taha kuidagi kellegi teise käske täita. Siin aitab vaid üks – tuleb ise tõusta käskude andjaks. Paraku on nii, et enamik meist ei ole selleks suutelised ja valdaval osal ühiskonnast ei ole seetõttu eriti kedagi kamandada. Rumal oleks selle pärast põdeda. Nii on see alati olnud ja nii see jääb.
Ka enamikel käsuandjatel on omakorda keegi, kes neile korraldusi jagab. Ülemuse-alluva astmeid võib mõnes valdkonnas olla kümneid. Kui sa ei ole oma valdkonna absoluutses tipus, siis tuleb realistlikult ja vastutustundlikult leppida sellega, et pead täitma kellegi poolt antud korraldusi ja ülesandeid.
Loogika (ja võib-olla ka mingi õigusakt) aktsepteerib allumatust olukorras, kus kõrgemalt antud suunised on ilmselgelt ohtlikud või ebaseaduslikud. Kui aga alluv ARVAB või talle TUNDUB, et ülemuse korraldus ei ole meeldiv või mõistlik, siis see ei ole ning ei tohigi olla põhjenduseks mitteallumisele.
Üldreeglina on mistahes alluval vähem infot ja kitsam suure pildi nägemine, kui ülemusel. Seetõttu ei ole alluva rida isegi üritada saadud korralduse mõistlikkuse üle mõtiskleda. Maksimaalselt võib ta oma kõhklustest kohe ja vahetult käsu andjale rääkida. Iga tark ülemus kuulab oma alluvate konstruktiivseid ettepanekuid.
Kuid käsk, mis ei käi seadustele vastu, mis ei ole ilmselgelt ohtlik või kahjulik, kuulub täitmisele. Soovimatus endast kõrgemal „redelipulgal“ olija korraldusi täita saab lõppeda vaid ühel moel – tuleb sellest alluvussuhtest lahkuda. Vabatahtlikult või sunnitult.
Ilma sellise süsteemita ei toimiks ükski ettevõte, ükski organisatsioon, ükski ühiskond.
Kui riikliku struktuuriüksuse juht ei ole rahul oma vahetu ülemuse (ministri) korralduste, ettekirjutuste, poliitikatega, siis on tal võimalik otse ministrile teha oma ettepanekud, osutada põhjendatult ministri suuniste kitsaskohtadele või vigadele.
Kui aga ministri käsud ei ole ühemõtteliselt ebaseaduslikud või riigile ja rahvale ilmselgelt kahjulikud, siis peab olema välistatud isegi mõte allumatusest või vastu töötamisest.
Ja siin ei puutu absoluutselt asjasse, kas minister on konservatiiv, liberaal, roheline või kommunist. Kui minister on rahva valiku ja sellele järgnevate demokraatlike protsesside tulemusel ametisse saanud, siis talle alluvad ametnikud PEAVAD tema korraldusi täitma, tema nägemust realiseerima.
Ametnikkonna poliitilised eelistused ja maailmavaated ei tohi mitte mingil moel väljenduda töös. Kui see oleks lubatav, siis see tähendaks pärast iga uue koalitsiooni võimuletulekut ka ametnikkonna väljavahetamist, mis oleks tõsiselt jabur.
Ametnik ei tee poliitikat. Ametnik ei kujunda jooksvaid ega perspektiivseid sihte oma poliitiliste ideede kohaselt. Ametnik viib ellu valitsuse poliitilisel nägemusel põhinevaid tegevusi, milleks saab korraldused oma valdkonna ministeeriumist.
Ja sellel pinnal leian, et Vaheri (kes mulle tegelikult väga meeldib) vastutegevus ministrile on täiesti vastuvõetamatu. Mitte sellepärast, et tegemist on Helmega. Mitte sellepärast, et tegemist on EKREga. Vaid kõige selle pärast, mida eespool kirjeldasin.
Ametniku vastuhakk ministrile on minu jaoks mitteaktsepteeritav sõltumata ministri parteilisest kuuluvusest. Täpselt sama leiaksin ma, kui portfell oleks mõne sotsi, orava või vabaerakondlase käes.
Kui mistahes parteisse kuuluva ministri poliitika ei ole tema ametkonnale kobisemata täitmiseks, siis riik ei toimi.“