Valitsuse ja erakondade ümber toimuvas diskussioonis on tõusetunud üles probleem, kas meie parteide juhid tegutsevad asjakohaselt ning kas nende isikuomadused on sobivad. Seega on sobiv esitada mõningad alljärgnevad küsimused.
Kes võiks olla poliitiline liider ja just selline? Kas juht peaks olema sünnipäraste isikuomadustega või ta vormitakse erakonna poolt? Millised oleksid sünnipärased isikuomadused, kas nende hulka kuulub ka tahe teisi juhtida (valitseda) ja mida selline tahe endaga kaasa toob alamatele? Mis vahe on hoiakul teisi inimesi teenida vastandina teisi inimesi kuhugi suunas tõugata ning millises omavahelises seoses on need kaks hoiakut?
Kui rääkida noorte vormimisest liidriks erakonna poolt, siis kelle hulgast toimub valik ja millistel alusetel (näiteks kuulekus olemasolevatele liidritele vastandina isemõtlemisele – ja mida isemõtlemine erakonnale üldse tähendaks)? Milline on üldse poliitilise liidri ettevalmistusprotsess nii erakonna sees kui ka haarates nimekirjadesse erakonnaväliseid inimesi? Kas Eestis pole kujunenud omalaadne poliitiline nomenklatuur, kelle kasutuses on riiki puudutavad andmed ja kes oma kuuluvusega ja andmete kasutamise eesõigusega välistab kõrvalt poliitiliste liidrite esile kerkimise?
Andmete salastamise ja kasutamise piiramise tendentsi on Eestis märgata – näiteks viimastel Riigikogu valimistel oli võimuerakondadel tugev eelis, teades, millest rääkida või mitte. „Kui oleksime rääkinud riigieelarve tegelikust seisust ja maksude kehtestamise vajalikkusest, siis poleks meid valitud“ – siit on näha teabe koondumist kitsa väljavalitute ringi kätte ning teiste ringist väljajäänute võimatust esitada arukaid ettepanekuid või kritiseerida väljavalituid.
Erakonna uustulnukad on mõneti tööriistad erakonna „vana nomenklatuuri“ käes, kes kasutavad uute tulijate teatavat naiivsust asjade tegelikust seisust erakonna lubaduste propageerimisel, hiljem valituks saades aga nõutakse neilt inimestelt koha ees esinduskogus lojaalsust?
Kuidas ära tunda poliitiliseks liidriks sobivat isikut? Kuidas eristada liidriks sobivat ja liidriks soovivat , kuid asjatundmatut isikut?
Juhilt eeldatakse teadmisi ja kogemusi. Teadmised ütlevad, mida teha; kogemused, kuidas teha; soovid seda, mida tahetakse. Mis mõju on poliitilise juhi omadustele vähene haridus ja kitsas hariduslik silmaring ja kuidas tahe saavutada suuremat silmaringi on seotud isikuomadustega? Kui inimesel on suhteliselt kehv või ühekülgne haridus, siis tema unistused on ühekülgsed ja seetõttu liialdatud ning kreeka filosoofi Platoni järgi iga valitsusvorm kipub end hävitama oma põhiprintsiipide liialdamisega.
Kas piiratud maailmatajumisega ja poliitiliste printsiipide liialdamisega polegi seotud jõupositsioonil olevate erakondade liidrite tahtmatus teistsuguste unistustega gruppidega kokkuleppeid ja kompromisse saavutada ning mida selline tahtmatus tähendab riigile üldiselt? Kas erinevate huvide harmoonial on üldse kohta poliitiliste liidrite mõtlemises ning kas harmoonia taotlust ei tajuta poliitilise liidri nõrkusena nii erakonnas kui väljaspool seda – ei aja „meie asja piisava jõulisusega“?
Kompromissi on seostatud poliitiliste jõuvahekordadega, neid aga omakorda valimistulemustega. Siit tulenevad väited, et „rahvas on otsustanud, meil on praegu nii- ja niipalku kohti esinduskogus ning opositsiooni võimalus tuleb alles järgmistel valimistel“. Seega kompromissi tingimused surutakse peale kaotajatele. Samas võib rahva poolehoid mingitel põhjustel valimiste vahepealsetel perioodidel muutuda. Kas juht peaks poolehoiu muutumist arvestama, kuipalju arvestama, millistel kaalutlustel ning mida arvestamine või mittearvestamine näitab tema isiksuseomaduste kohta?
Poliitiline liidriroll pole kunagi sooloroll ja soolorolli vältimiseks on vajalik arvestada rahva meelolumuutusi. Meeleolumuutused on seostatavad valijate tulevikuvalikutega (tulevikumudeliga). Juhi üks võimeid peaks olema võime rahva hoiakuid arvestades sõnastada tulevikumudelit ning põhjus, miks tulevikumudel kujuneb just selliseks ja mitte teistsuguseks. Tulevikumudel sisaldab ka juhi eesmärke, praeguses valitsemisstiilis on tuleviku eesmärgiks kokkuhoid kui eesmärgi saavutamise vahend, kuid tegelikud riigi poliitilised eesmärgid on sõnastamata.
Kompromissi vajalikkusest räägib asjaolu, et poliitiline juhtimine tähendab kogu riigi populatsiooni(sealhulgas poliitiliste vastaste) hõlvamist, tehes kogu ühiskonna poolt talutavaid otsuseid ja viies neid ellu. Poliitiline valitsemine on suhtlemiskunst, mida Eesti juhtkonnal paistab nappivat. Poliitilist suhtlemisnappust on märkinud ühelt poolt ettevõtjad ja muud huvigrupid, teisalt on valitsuse liikmed tunnistanud kommunikatsiooni puudusi
Kas see tähendab, et riigi poliitilistel liidritel on puudulikud isikuomadused (mõningad inimesed ongi emotsionaalsed ja mõtlematud väljaütlejad) või on tegemist ühekülgse puuduliku väljaõppega seoses ametikohale, mis kas eraldi või kombinatsioonis tingivad asjatundmatuse? Kas oskus teisi inimesi ohjata või siis spetsialistina lahendada probleeme mingis poliitikavälises valdkonnas (majandus, kultuur, sport, meedia jne.) aitab ka poliitilises juhtimises? See küsimus kerkib eriti esile omavalitsuste tasemel, aga siiski ka Riigikogus ja valitsuses.
Lawrence J. Peter avastas, et hierarhilistes struktuurides jõuavad inimesed kunagi ebakompetentsuse tasemele. Kas meie poliitiliste erakondade liidrid, Riigikogu saadikud ja komisjonide juhid ning valitsuse liikmed polegi jõudnud ebakompetentsuse tasemele – tuleviku mudeli asemel on Exceli tabel? Näiteks mõnigi valitsuse liige on väljendanud, et eelmistel ametikohtadel oli ta väga hea (edukas advokaat, mainekas saatejuht, sportlane, ajakirjanik jne.) ja valijad ning inimest edutanud erakonnad ei saa aru, mis riigi poliitika pole just hiilgav. Vastus on lihtne – advokaat või saatejuht on jõudnud asjatundmatuse tasemele ja aeg oleks tagasi pöörduda „vanade liistude“ juurde – asjatundlikkus teatud valdkonnas saab täiel määral avalduda ning inimene ei pea tegelema talle vastuvõtmatute asjadega.
Lawrence J. Peter kirjutas, et iga ameti jaoks leidub inimene, kes sellega toime ei tule.t Mittevastavuse tasemele jõudmiseks tuleb inimesele anda aega – meie Riigikogu saadikud ja valitsus paistavad „käpardite massina“ mittevastavust ilmekalt tõendavat.
Asjatundmatuse puhul eristatakse teadvustamata ja teadvustatud asjatundmatust. Teadvustatud asjatundmatuse puhul inimene on teadlik oma vigadest ja püüab end parandada, arvestades ka poliitiliste vastaste kriitikat. Teadvustamata asjatundmatuse puhul küsib inimene „kus Te näete minu tegevuses vigu, miks Te mind kiusate ja mõnikord – ma ei saa küsimusest aru“.
Oskamatus tajuda oma asjatundlikkuse tegelikku taset isikuomadus ja eesti poliitikud peaksid riigi edukaks juhtimiseks tegelema oma isikuomaduste parendamisega (vähem võimuiha, rohkem empaatiat ja teenimist).
Kui rahvast vaadeldakse kui maksuühikuid, siis võib poliitiline liider olla küll efektiivne (Exceli tabel), kui efektiivselt ebaeetiline. Ebaeetilisus poliitikas toob kaasa antud ajas ja määral asjatundmatud eesmärgid – näiteks rikkamate efektiivne eelistamine vaesemate arvel on ebaeetiline kui asjatundmatu. Me võime rääkida isegi mõningasest fanatismist – rikkamad elanikkonna kihid (näiteks ettevõtjad) on väljendanud näiteks „maksuküüruga“ muret sotsiaalsete konfliktide pärast (õpetajate streik, riigi sisemine turvalisus, paljulapseliste perede rahalised raskused) ning teinud ettepanekuid maksureformide edasilükkamiseks või maksumuutuste vähendamiseks.
Selline fanatism võib olla irratsionaalne ja erakondlikult igasuguse kriitika järsk tagasilükkamine võib viidata erakonnas vohavale korporatiivsele psühhopaatiale (inglise keeles „corporate psycopath““). Psühhopaatiaga seondub poliitiliste liidrite puhul oskamatus kuulata ning lakkamatu vajadus esineda ja rääkida.
On võimalik, et erakondlikult uute saadikutekandidaatide ja valitsuse liikmete valikut teostavad psühhopaatilised poliitilised liidrid valivadki järglastena psühhopaate. Sellega võib seletada asjaolu, et Eesti poliitiline elu sarnaneb rohkem hullumaja palatile kui mõistlikke sotsiaalseid eesmärke taotlevale tegevusele.
Alver Aria